Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Õnnista ja ära nea

Esmaspäev, 5. Märts 2012

Loe läbi alltoodud kirjakoht: 3Ms 24,1-23

Lampide süütamine
1Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
2"Käsi Iisraeli lapsi, et nad tooksid sulle valgustuse jaoks puhast tambitud õlipuuõli, et saaks üles seada alaliselt põlevaid lampe!
3Kogudusetelgis, väljaspool seaduselaeka eesriiet peab Aaron seda alaliselt korraldama õhtust hommikuni Issanda palge ees. See olgu igaveseks seaduseks teie tulevastele põlvedele!
4Ta seadku alalised lambid puhtast kullast lambijalale Issanda ees!
Ohvrileivad
5Ja võta peent jahu ning küpseta sellest kaksteist kooki; iga kook olgu kahest kannust jahust!
6Siis aseta need kahte ritta, kuus kumbagi ritta, puhtast kullast laua peale Issanda ees!
7Ja pane kummalegi reale puhast viirukit: see olgu lisaks leivale kui meenutusohver, kui tuleohver Issandale!
8Igal hingamispäeval seadku ta need alati Issanda ette kui and Iisraeli lastelt igavese lepingu kohaselt!
9See olgu Aaroni ja ta poegade oma ning nad söögu seda pühas paigas; sest väga pühana Issanda tuleohvritest kuulub see igavese seaduse kohaselt temale!"
Jumala teotaja karistus
10Keegi Iisraeli naise poeg, kelle isaks oli egiptlane, läks välja Iisraeli laste sekka; ja nad hakkasid leeris riidlema, see Iisraeli naise poeg ja üks Iisraeli mees.
11Iisraeli naise poeg pilkas Nime ja needis seda. Siis viidi ta Moosese juurde. Tema ema nimi oli Selomit, Dibri tütar Daani suguharust.
12Ja nad panid ta seniks vahi alla, kuni neile langeb otsus Issanda suust.13Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
14"Vii needja väljapoole leeri; kõik kuuljad pangu oma käed tema pea peale ja terve kogudus visaku ta kividega surnuks!
15Ja räägi Iisraeli lastega ning ütle: Kes neab oma Jumalat, see peab oma pattu kandma!
16Ja kes pilkab Issanda nime, seda karistatagu surmaga; terve kogudus visaku ta kividega surnuks! Olgu võõras või päriselanik, kes Nime pilkab, surmatagu!
Silm silma vastu
17Ja kui keegi lööb maha mõne inimese, siis karistatagu teda surmaga!
18Aga kui keegi lööb maha karilooma, siis ta andku asemele: hing hinge vastu!
19Ja kui keegi teeb viga oma ligimesele, siis tehtagu temale, nagu tema tegi:
20murre murde vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu; missuguse vea ta tegi teisele, niisugune tehtagu temale!
21Kes lööb maha karilooma, andku asemele, aga kes lööb maha inimese, surmatagu!
22Ühesugune õigus olgu teil niihästi võõrale kui päriselanikule! Sest mina olen Issand, teie Jumal!"23Ja Mooses rääkis nõnda Iisraeli lastele. Siis nad viisid needja väljapoole leeri ja viskasid ta kividega surnuks. Iisraeli lapsed tegid nõnda, nagu Issand oli Moosesele käsu andnud.
Lampide süütamine
1Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
2"Käsi Iisraeli lapsi, et nad tooksid sulle valgustuse jaoks puhast tambitud õlipuuõli, et saaks üles seada alaliselt põlevaid lampe!
3Kogudusetelgis, väljaspool seaduselaeka eesriiet peab Aaron seda alaliselt korraldama õhtust hommikuni Issanda palge ees. See olgu igaveseks seaduseks teie tulevastele põlvedele!
4Ta seadku alalised lambid puhtast kullast lambijalale Issanda ees!
Ohvrileivad
5Ja võta peent jahu ning küpseta sellest kaksteist kooki; iga kook olgu kahest kannust jahust!
6Siis aseta need kahte ritta, kuus kumbagi ritta, puhtast kullast laua peale Issanda ees!
7Ja pane kummalegi reale puhast viirukit: see olgu lisaks leivale kui meenutusohver, kui tuleohver Issandale!
8Igal hingamispäeval seadku ta need alati Issanda ette kui and Iisraeli lastelt igavese lepingu kohaselt!
9See olgu Aaroni ja ta poegade oma ning nad söögu seda pühas paigas; sest väga pühana Issanda tuleohvritest kuulub see igavese seaduse kohaselt temale!"
Jumala teotaja karistus
10Keegi Iisraeli naise poeg, kelle isaks oli egiptlane, läks välja Iisraeli laste sekka; ja nad hakkasid leeris riidlema, see Iisraeli naise poeg ja üks Iisraeli mees.
11Iisraeli naise poeg pilkas Nime ja needis seda. Siis viidi ta Moosese juurde. Tema ema nimi oli Selomit, Dibri tütar Daani suguharust.
12Ja nad panid ta seniks vahi alla, kuni neile langeb otsus Issanda suust.13Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
14"Vii needja väljapoole leeri; kõik kuuljad pangu oma käed tema pea peale ja terve kogudus visaku ta kividega surnuks!
15Ja räägi Iisraeli lastega ning ütle: Kes neab oma Jumalat, see peab oma pattu kandma!
16Ja kes pilkab Issanda nime, seda karistatagu surmaga; terve kogudus visaku ta kividega surnuks! Olgu võõras või päriselanik, kes Nime pilkab, surmatagu!
Silm silma vastu
17Ja kui keegi lööb maha mõne inimese, siis karistatagu teda surmaga!
18Aga kui keegi lööb maha karilooma, siis ta andku asemele: hing hinge vastu!
19Ja kui keegi teeb viga oma ligimesele, siis tehtagu temale, nagu tema tegi:
20murre murde vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu; missuguse vea ta tegi teisele, niisugune tehtagu temale!

“Olgu sulle meelepärased mu suu kõned ja mu südame mõtlemised sinu ees, Issand, mu kalju ja mu lunastaja.” (Ps. 19:15)

Paljud meist kuulevad sageli Issanda nime kasutatavat kergelt või vandesõnana nii, et mõte, et kedagi peaks karistatama surmaga jumalateotuse eest, on omajagu šokeeriv. See mees oli kasutanud Jumala nime needmises. Vandumine oli hukka mõistetud kümnes käsus (2. Ms. 20:7) ning Jumala needmine oli samuti keelatud (2. Ms. 22:27) nii, et ta patustas kahel moel. Need, kes seda kuulsid, ei olnud kindlad, milline karistus on õige, kuid nad teadsid, et asi on väga tõsime, nõnda hoiti seda meest vahi all kuni Jumala tahte selgumiseni. Seejärel ta hukati.
Salmidel 16-22 on ebatavaline ülesehitus: kontsentriline väidete paigutus, mis aitab neid kergesti meelde jätta. Antud lugu pidi olema teistele hoiatuseks, et nad samal viisil ei patustaks. Samas laadis on Hananiase ja Safiira patu ootamatu karistamise lugu varakiriku aegadel (Ap. t. 5:1-11). Mõlemad juhtumid näitavad teravalt, et pattu ei saa kunagi kergelt kustutada ega kergelt võtta. Ilma Jumala armuta hukkuksid kõik.
Teiste antiikmaailma seadusekoodeksite kohaselt teenisid süüteod omandi suhtes mõnikord surmamõistmise, kuid “Iisraelis (olid) patud perekonna ja usu vastu kõige tõsisemad” (Wenham, “3. Moosese raamat”, lk. 311), olgu need toime pandud oma rahva liikme või võõra elaniku poolt. Seetõttu ei olnud antud mehe segavanemlus vabanduseks Jumala pühaduse ärapõlgamisele ja sellest lahti ütlemisele. Ta elas Iisraeli rahvale antud lepingust tulenevate Jumala õnnistuste all, kuid ometigi needis Andjat.

Sarnaselt omavad tähendust meie sõnad ja südame suhtumised. Kristlased võivad sageli hukka mõista uskmatuid, kes mõtlematult kasutavad Jumala nime asjatult, kuid kas meie sõnad toovad alati au Talle? Rääkida kriitiliselt ja lahkusetult (sageli teadmata kõiki asjassepuutuvaid fakte) teistest inimestest, kelle eest Kristus suri (Tema ihuliikmed) on sama tõsine kui Jumalast halva rääkimine ning seda ei pea kohtlema kergelt. Lubada teistel kristlastel saada laimatud meie juuresolekul, teeb meid laimaja kaassüüdlaseks

“Olge oma kõnes armulised. Teie vestluse eesmärgiks olgu välja tuua teistest parim." (Kol. 4:6, Message’i piibliversioon)

Selle kommentaari autor: Sylvia Collinson