Suhted ei ole kunagi lihtsad. Inimestena saame sageli üksteisest valesti aru, tahtlikult või tahtmatult mõistame üksteist hukka ning üldiselt on meil kergem teisi kritiseerida kui kiita.
Ja kui meid siis on õiglaselt või ebaõiglaselt kritiseeritud, on meie kiireim reaktsioon end kaitsma hakata.
Pauluse reisiplaanide muutust tõlgendati vääralt ja sellest piisas, et tema ja koguduse vaheline suhe keeruliseks muuta. Paulus oli teinud “kurvastava visiidi” sinna (2:1) ja kirjutanud kirja mida tal oli väga raske neile kirjutada ( 2:4). Tundub, et osa probleemist tuli Korintosest väljapool oleva inimese poolt, keda Paulus kogudusel soovitas karistada. (2:6)
Kas kogudus ka kuuletus ja tegi nii, ning mida soovitab Paulus neile järgmiseks (s 6-8)?
Neis salmides näeme Pauluse pastoraalset suhtumist - inimest ei tule karistusega mitte ülekoormata vaid peamine eesmärk on julgustada ja andestada. Mis aga on tinginud Pauluse taolise hoiaku (s 11)? Saatan teeb kõik, et külvata lahkmeelt ja ebakõla usklike keskele. Ja mitte miski ei ole hävitavam Issanda tööle - ja ta teab seda.
Usklikevahelised probleemid ei ole midagi uut, ning meil kõikidel tuleb end pidevalt läbi katsuda, et näha, kas meie suhted üksteisega on terved. Lisaks sellele aga peame teadlikult tööd tegeam koguduse ühtsuse ülalhoidmise nimel, ning mõnikord - nagu siingi - on vaja rakendada ka karistust.
Märkimisväärne on ka Pauluse vastus kohe kui karistus on rakendatud ja meeleparandus kinnitatud. Andestamine ja julgustamine on mõlemad vältimatult vajalikud ühtsuse edendamiseks Jumala rahva keskel - sest kuradi peamine eesmärk on isoleerida ja valitseda. Ärgem olgem siis ka meie tedamatuses tema plaanidest, lastes end petta - vaid pigem ajagem need plaanid nurja hoides ja kasvades ühtuses kogudusena selliseks usukogukonnaks nagu Jumal seda on soovinud.