Üks mu tuttav abielupaar oli mitu aastat leinas, sest nad ei saanud lapsi. Neist oleks saanud suurepärased vanemad. Aga selle asemel et kiruda oma ebaõnne, on nad saanud paljude laste ristivanemateks - ja seda nii praktilises kui ka vaimses tähenduses. Jah, nad on seda teinud et kompenseerida oma kaotust, kuid teisalt on nad toiminud täiesti kristlikul viisil, muutes oma ebaõnne jumalikuks võimaluseks.
Ka Paulus nägi asju samal viisil. Niipalju kui on teada, ei olnud tal oma perekonda. Ning võime hästi kujutleda kui palju talle kui juudile võis tähendada järeltulija olemasolu. Nii “lapsendas” ka Paulus vaimulikult inimesi ning nende hulgast oli Timoteos nimekirja eesotsas - Paulus kirjutab talle “mu armas poeg” (s 2).
Ta jagab Timoteosele erikohtlemist, võttes viimase kaasa misjonireisidele (Ap16:1-4; 17:14,15 18:5; 19:22; 20;4); ta toetab teda oma palveis ning juhendamisega ning ta soovib et Timoteos saaks osa Jumala andidest, pannes tema peale oma käed (s 6).
Side nende vahel oli tugev ja vastastikune: Timoteos kurvastas kui oli Paulusest eraldatud.

Taolises kompenseerivas suhtes on ka omad ohud. Tahtlikult või mitte, võime hakata inimesi asendama - kas läbi praktiliste toimingute - nt liiga suuri kingitusi tehes -või teiste (nt vanemate) tähendust taandades nende elus. Näeme, et Paulus oskab selliseid ohte vältida; ta hoopiski tunnustab soojalt Timoteose ema ja vanaema ega püüa kuidagi nende olulisust või positsiooni Timoteose elus vähendada (s 5).
Teine, üldlevinud komistuskivi on meile oluliste inimeste ületurvamine - nad tähendavad meile nii palju, et hakkame piirama nende vabadust. Ka selles osas näeme ülejäänud kirjast, et Paulus nii ei toimi. Selle asemel ta esitab jätkuvalt Timoteosele väljakutseid ning julgustab teda kohtama raskusi, saama hakkama viimase kutsumusega kaasnevais keerulistes olukordades ( 1Kr 4:17 16:10, Fl 2:19).