Kuigi Paulus kinnitab eelpool Kristuse võitu kurjuse jõudude üle, teab ta, et kurja jõulised vastuaktsioonid jätkuvad. See, et Jeesus ise oma teenimises oli saatanat sidunud, ei tähendanud, et igasugune vastupanu oli lõppenud: ka Jeesust ennast reedeti ning viimaks löödi ka risti. Meiegi peame vastupanuks valmis olema, ega tohi imestada kui see meid elus kohtab.

Enese varustamine õigete relvadega, elus ette tulevateks konfliktideks, oli antiikmaailma tuntumaid metafoore, kuid see Pauluse tekstilõik rõhutab mitte ainult sõltumist inimese enda oskustest, vaid ka Jumalast. 

Kõik mis sünnib peab sündima “Issandas”, ja nii viitab kirjeldus enam Jumalale ning tema Messia relvastusele kui rooma leegionäri omale. Meie relvastus algab ustavusest ning moraalsest puhtusest, õiglasest toimimisest ning õiguse otsimisest; ning rahust mille toob evangeelium. Me toetume Kristuse lunastustööle ning meie sees olevale Jumala Sõnale, mida Jumala Vaim, sõltuvalt olukorrast, targalt ning osavalt esile toob.

Meie vaimne vastasseis on nende vägede ja võimudega, kelle eesmärk on lõhestada ning meid üksteisest ja Jumalast eraldada. Hoides sama joont kogu kirja keskse teemaga, ütleb Paulus , et meie sõjapidamine seisneb põhiliselt lepituse ulatuse laiendamises ja selle rahu levitamises, mille Jumal annab täites meid oma ühendava Vaimuga, ning milles meie oleme kutsutud elama. Nii nagu Jeesus ise ütles, on meie ühtsus põhiline tunnistus sellest, et Tema oli tulnud Isa juurest.

Kuigi teatud lahkuminekud on vältimatud, on praegu paljud kristlikud vastasseisud tingitud hoopiski uhkusest, soovist kontrollida või veendumusest enda tõlgenduse (ainu)õigsusest ning oma piiratuse mittemõistmisest  ja -tunnistamisest. Liiga sageli õõnestavad meie lõhenemised seda sama ühtsust, mille eest Kristus suri, hävitades nii ka meie endi usutavuse. Aina rohkem lõhestatud maailmas, on evangeeliumil võimalus järjest eredamini särada, näidates, et on võimalik leida ühtsust isegi keset erisusi.