Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 6:4-12
Jeesusest kui suurest ülempreestrist4On ju võimatu neid, kes kord on olnud valgustatud, kes on maitsnud taevast andi ja saanud osa Pühast Vaimust,
5kes on kogenud Jumala head sõna ja tulevase ajastu vägesid
6ning ometi ära taganenud - neid on võimatu uuendada jälle meeleparanduseks, sest et nad iseendi kahjuks löövad Jumala Poja risti ja teevad ta naeruks.
7Maa, mis joob sagedasti sellele langevat vihma ja kasvatab kasulikke taimi neile, kes seda ka harivad, saab õnnistuse Jumalalt,
8aga maa, mis kannab kibuvitsu ja ohakaid, on kõlbmatu ja lähedal äraneedmisele, mille lõpp on ärapõletamine.
9Me oleme aga veendunud, armsad, et teie puhul on lugu parem ja pääste võimalik, kuigi me räägime nõnda.
10Sest Jumal ei ole ülekohtune, nii et ta unustaks ära teie teo ja armastuse, mida te olete osutanud tema nimele, kui te aitasite pühasid ja aitate veelgi.
11Me ihkame aga, et igaüks teist osutaks sedasama agarust lootuse kinnitamiseks kuni lõpuni,
12et te ei jääks loiuks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes pärivad tõotused usu ja pika meele tõttu.
Piibliõpetlaste seas on tänase lõigu tõlgendamise osas mitmeid eriarvamusi. Tundub nagu tahaks see tekst öelda, et a) me võime oma pääste kaotada, ja b) et inimestel, kes on oma pühendumise Kristusele hüljanud, ei ole võimalik tagasi tuua. Esimene väide oleks vastuolus muu Pühakirjaga (nt Rm 8:31-39) ja teine tundub lihtsalt ebaõiglane: miks peaks Jumal nii toimima? Peetrus ju sai armu peale Kristuse salgamist?
Vaatleme esmalt teist väidet. Siin võivad abiks tulla teised tõlked - salmist 6: kui asendada salmi keskel olev sõna “sest” sõnaga “kui” (nagu on ka mõnedes tõlgetes), siis muutub asi selgemaks.
On selge, et kui inimesed jätkavad Jumala Poja ristilöömist, siis ei saa neid meeleparanduses tagasi tuua. Siinjuures tuleks meenutada ka kirja esimeste lugejate eriolukorda, mis lisab meeleparandusele erilise nüansi (vt eelmine tekst): nad nimelt loodavad, et Jumal lepib ainult “juutliku meeleparandusega” - et nende patud saavad andestatud läbi selle mida pakub neile juudiusk.
Nii see ei ole - ütleb autor: sel viisil ei hülga nad mitte ainult Püha Vaimu õnnistust (s 4,5), vaid salgavad ka selle mille Jeesus nende heaks ristil tegi! Peaksid nad aga tagasi pöörduma, siis Jumal ei tee neile selleks takistusi.
Aga mis saab esimesest väitest? Mõned arvavad, et salmid 4 ja 5 ei saa kirjeldada tõelist pöördumist, kuid näeme, et siin on tegu siiski täieliku kristliku kogemusega. Kahjuks on tõesti võimalik elada Kristust ära salates - ja selles olukorras ei saa inimesel olla ka päästekindlust. Jumal on tohutult armuline.... kuid kui me ei vaja ega taha tema armu, ei hakka Ta seda meile ka peale sundima.
Neis salmides on sügav tõsidus. Saame peaaegu puudutada kirja autori kirglikku hoolt, muret, mis pani ta seda kirja heebrealastele kirjutama - ja selle esimene sõnum on: kaalul on teie igavik!
Pääste baseerub suhtele, mitte mehhaanikale. Kui me põlgame ära Kirstuse sõpruse, siis jääme ilma ka sellest, mida ta annab oma sõpradele.
Selle kommentaari autor: Steve Motyer