Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 9:11-22
Kristuse ainukordse ohvri tähendusest11Aga kui Kristus tuli tulevaste hüvede ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see tähendab ei ole osa sellest loomisest, -
12siis ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile igavese lunastuse.
13Sest kui sikkude ja härgade veri ja lehma tuhk, mida piserdatakse rüvetunute peale, pühitseb liha puhtuseks,
14kui palju enam siis Kristuse veri. Kristus, kes igavese Vaimu läbi ohverdas iseenese laitmatuna Jumalale, puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat.
15Seepärast ongi tema uue lepingu vahemees selleks, et kutsutud - kui tema surm oli saanud lunastuseks esimese lepingu aegsetest üleastumistest - saaksid kätte igavese pärandi tõotuse.
16Kus on testamentlik leping, seal tuleb ju tingimata esitada tõendus testamenditegija surmast,
17sest testament hakkab kehtima pärast surma ega jõustu iialgi, kui testamenditegija on elus.
18Seetõttu ei ole ka esimest lepingut sisse pühitsetud ilma vereta.
19Sest kui Mooses oli kõik Seaduse käsud kogu rahvale ette lugenud, siis ta võttis vasikate ja sikkude vere koos vee ja erepunase villa ja iisopiga ning piserdas sellega nii seda raamatut kui kogu rahvast,
20öeldes: "See on selle lepingu veri, mida Jumal on teil käskinud pidada."
21Ja nõndasamuti ta piserdas verega ka telki ja kõiki jumalateenistusriistu.
22Moosese Seaduse järgi puhastatakse peaaegu kõik asjad vere kaudu, ja ilma vere valamiseta ei ole andeksandmist.
Meie teekond läbi Heebrea kirja on toonud meid selle südamesse. Kiri on hoolikalt konstrueeritud salmide 11-14 ümber, mis võtavad kokku selle põhisisu. Üks teekond võeti ette ka igal aastal, kui ülempreester sisenes pühimasse paika lepituspäeval (vt 3 Mo 16). Pärast hoolikat ettevalmistust läks ta otsima andestust omaenda ja oma rahva pattude pärast, et teha neid taas üheks oma armastava Püha Jumalaga. Ta pidi tooma ohvriloomade vere kui sooritatud pattude hinna (s 22). Üks teine teekond aga ületab kõik eelnevad palverännakud ja ohverdamised. Kristuse surm, ülestõusmine ja taevaminek üks kord kõigi eest pakub täielikku lunastust. Meie täiusliku ülempreesrina ohverdas ta iseennast ja vabastas meid kõigist surnud katsetest teha ennast Jumalale vastuvõetavaks, nii et me saame nüüd teenida elavat Jumalat (s 14).
Kreekakeelses originaalis kasutatakse sama sõna nii lepingu kui tahte kohta. Nüüd, kui Jeesus on surnud, oleme Tema lepingu pärijad, saades igavese pärandi, mille Ta on meile tõotanud anda (s 15). Taevas ei alga siis, kui me sureme. See algab niipea, kui hakkame usaldama ja järgima oma Päästjat. Ja see on uus teekond.
Head asjad juba siin
Kiri tõstab esile Kristust kui imelise jumalateenimise täieliku kehastust templis, aga kui ka Templit millele osutatakse.
Ohvrid mida toodi, väljendasid Jumala sügavat viha patu vastu ning viitasid viisile kuidas patte on võimalik andeks saada. Veri, sümboliseerides elu, eriti aga elu mis on ära antud, on meie jumalasuhte südames. Leping, mis väljendas Jumala kutsumist Iisraelile ning tema pühendumist neile, tempel, ning kõik muu mida Iisraeli jumalateenimises võis leida - tänu ja kiitus, eestpalved ja teenimine – see kõik oli puhastatud vere läbi. Vere valamine oli võti, mis avas ukse Jumala ligiolusse ( 3Ms 16:2, 11-17). Ometi oli sellel iga-aastasel ”ukse-avamise” tseremoonial ka oma tumedam pool: ja see oli, et too uks tundus sealsamas taas, liiga kiiresti kinni minevat....jälle terve aasta ootamist, enne kui....Ja kas see siis tõesti saatis korda kõike seda mida väitis saatvat? Nii nagu öeldakse ptk 10:1 – kõik need asjad siin on ainult varjukujud asjadest mis on tulemas.
Messia tulekuga saabus reaalsus mis enne oli peidetud varjudesse. See mis senini oli olnud inimeste tehtude tegu – ükskõik kui suure ustavuse, armastus ning ohvrimeelsusega see tehti – sai nüüd oma täiskuju ja väljundi Jumala toodud reaalsuse ilmumisel.
Nüüd on palju suurem ülempreester ning suurem tempel siin, see on kohale jõudnud. Enam ei ole vaja jätkuvalt korrata patuohvreid - sest ühe korraga on toodud täiuslik ohver, millest piisab (Hb 7:27).
Meil võib olla täielik kindlus igavese lunastuse kohta ning meil on täna võimalik teenida elavat Jumalat puhta südametunnistusega! Ja isegi siis kui viimaks peame seisma igavese kohtujärje ees, võime teada, et Kristuse surm on ära võtnud meie hukkamõistmise ja toonud meile pääste ( s 27,28). On hea ning oluline neid asju uuesti meelde tuletada – eriti siis kui rasketel aegadel võime kogeda kiusatust alla anda ning tagasi pöörduda selle juurde millele olime rajanud oma elu enne kui kogesime Kristuse päästet.
Selle kommentaari autor: Ron Fountain ja John Fieldsend