Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hs 29:1-16
Ennustus Egiptusele1Kümnendal aastal, kümnenda kuu kaheteistkümnendal päeval tuli mulle Issanda sõna, ta ütles:
2"Inimesepoeg, pööra oma pale vaarao, Egiptuse kuninga poole ja kuuluta prohvetlikult temale ja kogu Egiptusele!
3Räägi ja ütle:
Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma tulen sulle kallale, vaarao, Egiptuse kuningas - suur krokodill, kes sa lamad jõgede keskel, kes sa ütled: "Mu Niilus on mu päralt ja mina olen selle enesele teinud."
4Ma panen su lõuapäradesse haagid ja lasen su jõgede kalad hakata su soomuste külge; ma tõmban jõgede keskelt üles sinu ja kõik su jõgede kalad, kes on hakanud su soomuste külge.
5Ma viskan su kõrbe, sinu ja kõik su jõgede kalad; sa kukud lagedale maale, sind ei koristata ega maeta, ma annan su roaks metsloomadele ja taeva lindudele.
6Ja kõik Egiptuse elanikud saavad tunda, et mina olen Issand, sellepärast et nad on olnud pillirookepiks Iisraeli soole:
7kui nad käega haarasid sinust kinni, siis sa läksid katki ja rebestasid neil kogu käe; ja kui nad toetusid su peale, siis sa murdusid ja halvasid neil kõigil niuded.
8Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, ma toon su kallale mõõga ja hävitan sinust inimesed ja loomad,
9ning Egiptusemaa muutub lagedaks ja varemeiks. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand. Sest ta on öelnud: "Niiluse jõgi on minu päralt ja mina olen selle teinud."
10Seepärast, vaata, ma tulen sinu ja su jõgede kallale ja teen Egiptusemaa varemeiks, kuivaks lagendikuks Migdolist Seveeneni ja kuni Etioopia piirini.
11Ei astu seal inimese jalg ega astu seal looma jalg, ja seal ei elata nelikümmend aastat.
12Ma teen Egiptusemaa lagedaks lagedate maade hulgas ja selle linnad jäävad neljakümneks aastaks laastatuks varemeis linnade hulgas; ja ma pillutan egiptlased rahvaste sekka ning puistan nad laiali mööda maid.
13Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Neljakümne aasta pärast kogun ma egiptlased rahvaste seast, kuhu nad olid pillutatud,
14ja ma pööran Egiptuse saatuse ning toon nad tagasi Patrosemaale, nende päritolumaale. Ja seal on nad tähtsuseta kuningriik:
15see on kuningriikidest tähtsusetuim ega tõsta ennast enam üle rahvaste; ja ma vähendan neid nõnda, et nad ei valitse enam rahvaste üle.
16Nad ei ole enam lootuseks Iisraeli soole, mis meelde tuletaks tema süütegu, kui ta pöörduks nende poole. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand Jumal."
Absurdsuseni enda tähtsusest täispuhutud enesteadvus oli see, mis viis Egiptuse vaarao kõige ohtlikumasse eksitusse ning jumalapilkamisse. Tema lipitsevate nõunike poolt takka õhutatud jumala-sarnased pretensioonid tipnesid deklaratsiooniga, et Egiptuse olemasoluks vajaliku võimsa jõe looja on ta ise (s 3,9). Milline veider reaalsuse transformatsioon - oli ju Egpitus sündinud suuresti hoopiski tänu jõe olemasolule! Niilus andis Egiptusele selle rikkused, toidu, joogivee, transpordi ning oli ainult üks Jumal, kes oli selle jõe Looja.
Hoolimata vaarao taolisest hoiakust, klammerdusid paljud pagenduses olevad juudid lootuse külge, et vaarao on see, kes päästab Iisraeli Nebukadnetsari poolt ähvardavast hävitusest. Taoline lootus polnud päris alusetu, sest vastavate liitude sõlmimine oli tol ajal üsna tavaline ning Egiptusel võinuks reaalselt ollagi huvi kindlustada Iisrael, kui puhvertsoon põhja poolt tulevate jõudude vastu.
Hesekiel vastab taolisele lootusele jõulise “jah”-iga. Peale Jeruusalemma hävitamist, oleks Egiptus reaalselt sunnitud oma rikkused üle andma Nebukadnetsarile (s 17-20) ning tema ülemvõimu päevad lõpeksid sealsamas. Aga Hesekiel soovis ka, et pagenduses viibivad Iisraeli rahva liikmed mõistaksid, kui viljatu on nende rahvast tabanud õnnetuses loota poliitilistele lahendustele. Et palju enam sõltus Iisraeli olukorra paranemine Jumala tõe juure tagasitulekus - “ Vaata Issanda silm on nende peal, kes teda kardavad ja kes tema heldust ootavad” (Ps 33:18)
Täna kuululvad kõik Kristuse järgijad “püha rahva” hulka (1Pt 2:9). Ning erinevalt vanast Iisraelist ei ole me selle rahvana enam üksainus kultuuriline ning rahvuslik üksus. Aga on meil sellisena tänasest tekstist midagi õppida? Mõeldes oma koguduste ning kristlike organisatsioonide igapäevastele praktikatele - ehk tuleks need ning taustal olevad suhtumised siiski taas kord kriitiliselt üle vaadata? Võib vabalt juhtuda, et leiame sealt enam toetumist sekulaarsetele praktikatele ja kaasaminemist ümbritsevate mõtteviisidega kui tegelikku rajanemist jumalariigi väärtustele.
Selle kommentaari autor: Steve Bradbury