Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hs 37:1-14
Surnuluud saavad elavaks1Issanda käsi tuli mu peale; ja Issand viis mind Vaimus välja ning pani mu maha keset orgu - ja see oli täis luid.
2Siis ta viis mu neist ümbertringi mööda, ja vaata, neid oli oru põhjas väga palju, ja vaata, need olid väga kuivanud.
3Ja ta küsis minult: "Inimesepoeg, kas need luud peaksid saama elavaks?" Aga mina vastasin: "Issand Jumal, seda tead sina!"
4Siis ta ütles mulle: "Kuuluta prohvetlikult nendele luudele ja ütle neile: Kuivanud luud, kuulge Issanda sõna!
5Nõnda ütleb Issand Jumal nendele luudele: Vaata, ma toon teie sisse vaimu ja te saate elavaks.
6Ja ma panen teie külge kõõlused, kasvatan teie peale liha, katan teid nahaga ja annan teie sisse vaimu, ja te saate elavaks. Ja te saate tunda, et mina olen Issand."
7Ja ma kuulutasin prohvetlikult, nagu mind kästi. Ja kui ma kuulutasin, siis kostis hääl, ja vaata, midagi krabises. Luud lähenesid üksteisele, iga luu oma luule.
8Ja ma vaatasin, ja ennäe, neile tulid kõõlused ja kasvas liha, ja nahk kattis neid pealtpoolt; aga vaimu nende sees ei olnud.
9Siis ta ütles mulle: "Kuuluta vaimule, kuuluta, inimesepoeg, ja ütle vaimule: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaim, tule nelja tuule poolt ja puhu neisse tapetuisse, et nad saaksid elavaks!"
10Ja ma kuulutasin, nagu ta mind käskis; ja neisse tuli vaim ja nad said elavaks ning tõusid jalgadele - päratu suur vägi.
11Ja ta ütles mulle: "Inimesepoeg, need luud on kogu Iisraeli sugu. Vaata, nad ütlevad: Meie luud on kuivanud, meie lootus on kadunud, me oleme nagu ära lõigatud.
12Seepärast kuuluta prohvetlikult ja ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma avan teie hauad ja toon teid, oma rahva, teie haudadest välja ja viin teid Iisraeli maale.
13Ja te saate tunda, et mina olen Issand, kui ma avan teie hauad ja toon teid, oma rahva, teie haudadest välja.
14Ja ma annan teie sisse oma Vaimu, et te saaksite elavaks, ja ma asetan teid teie oma maale; ja te saate tunda, et mina, Issand, olen rääkinud ja teen seda, ütleb Issand."
Ükski, kes on näinud filmi “The Killing Fields” (Surmaväljad), ei suuda ilmselt unustada kaadreid surnuluudega täidetud väljadest Pol Pt’i aegses Kambodžas. Hesekielile antakse sarnane nägemus, kuid see peab rõhutama Jumala kindlat otsust ja pühendumist uuendada meeleheitel olevate vangisolijate olukord (s 11). Kas aga on võimalik uskuda lubadusi, mis on antud olukorras, kus kõik on kaotatud ning midagi ei ole veel taastatud - elava surma seisundis?
Pilt ise on tõesti masendav (s 1-3). Samas on sealne üleminek, elu ja surma vahel, täis mingit müstilist reaalsust. Heebrea sõna “ruah” (nagu ka kreeka k “pneuma”) tähendab hingeõhku, tuult või vaimu - aga väljendab seda viisil, mis teeb tõlkimise keeruliseks. “Hingeõhk” ja “tuul” - on mõlemad inimesele tuttavad nähtused, samas ei allu kumbki lõplikult inimese kontrollile. “Vaim” mis räägib Jumala kohalolemisest ja väest - näiteks loomises või Jeesuse ristimisel - on samamoodi. See võimaldab elu, aga libiseb ära iga inimesepoolse kontrollimiskatse eest (Jh 3:8). Jumala eluandev vägi on meile sama tuttav, kättesaadav, kuid lõpuni saladuslik, nagu tuul ja hingeõhk argielus. Kui Hesekielil tundub olevat mingi võimalus kontrollida Jumala “ruah’it”, siis tuleneb see ainult tema sõnakuulelikkusest Jumala otsesele kutsele ning suunamisele.
Täpselt samamoodi on ka Jumalapoolse taastamisega - see ei toimu ühekorraga (s 7-10); vaid pigem rõhutades, et ka kõige hämmastavam lagunemisprotsessi ümberpööramine ei saa toimuda ilma väe juurdetulekuta - ilmselt ka sellepärast, et Iisraeli taastamine nende omal maal võttis aega.
Igasugune taoline elu uuendamine peaks olema tunnustäht neile, kel on silmad näha ja tähele panna Jumala reaalsust (s 14). Milliseid julgustavaid märke elu tagasitulemisest oled sina näinud kas oma töökohal või koguduses? Hesekieli nägemuses taastamisest kaotatakse ka Jumala poolt valitud rahvast laastav lõhe kahe kuningriigi vahel (1Kn 12:16,17). Iisraeli lõhestumine, samamoodi kui koguduse omagi, on märk Jumala tahte mõistmise ebaõnnestumisest - ja taoline läbikukkumine nõrgendab. Ometi me nõustume sageli taolise lõhenemise kui millegi paratamatuga, sellal, kui Jumal tahaks selle ületada.
Selle kommentaari autor: Walter Moberly