Loe läbi alltoodud kirjakoht: Gl 2:1-10
Pauluse kohtumisest teiste apostlitega1Seejärel, neljateistkümne aasta pärast, läksin ma taas üles Jeruusalemma koos Barnabasega ning võtsin ka Tiituse kaasa.
2Ma läksin sinna ilmutuse kohaselt ja kõnelesin neile evangeeliumi, mida ma kuulutan paganate seas; tegin seda eraldi tunnustatud meestele, et ma tühja ei oleks jooksnud ega jookseks.
3Isegi Tiitust, kes oli minuga, ei sunnitud laskma end ümber lõigata, kuigi ta on kreeklane.
4Aga sissepugenud valevendade pärast, kes olid kõrvalt tulnud varitsema meie vabadust, mis meil on Kristuses Jeesuses, et meid orjastada,
5ei andnud me hetkekski järele ega alistunud neile, et teile jääks evangeeliumi tõde.
6Aga need tunnustatud mehed - ükskõik, millised nad olid, Jumal ei pea ju ühest inimesest rohkem lugu kui teisest - jah, tunnustatud mehed ei lisanud mulle midagi juurde.
7Vastupidi, kui nad nägid, et mulle on usaldatud evangeeliumi kuulutamine ümberlõikamatutele nõnda nagu Peetrusele ümberlõigatutele kuulutamine -
8sest see, kes tegutseb Peetruse läbi tema apostliametis ümberlõigatute heaks, see tegutseb ka minu läbi paganate heaks -,
9ja kui Jaakobus ja Keefas ja Johannes, keda peetakse sambaiks, tundsid ära mulle antud armu, siis nad sirutasid parema käe osaduseks mulle ja Barnabasele, et meie mingu paganate juurde, nemad aga ümberlõigatute juurde.
10Ainult et meil tuleb pidada meeles vaeseid, ja just seda ma olengi hoolega teinud.
Tänase lugemise sündmusi ei ole lihtne jälgida, ning ka kommentaatorite arvamused, kes püüavad paigutada seda teksti Apostlite tegude narratiivi, erinevad pakkumistes, mis võis juhtunud olla.
Tundub, et galaatia koguduse hulka olid poetunud teatud inimesed õpetusega, et pagankristlased peaksid kõigepealt tegema läbi juudi rahvaga liitumise protsessi. See aga oli teravalt vastuolus selle evangeeliumiga, mille Paulus oli saanud otse Jumalalt, sõltumatuna Jeruusalemmas olevailt apostlitelt. Nüüd tahtis ta aga kindlustada selle, et tema ning Jeruusalemma koguduse vahel oleks täielik õpetuslik üksmeel - näiteks väljendub see selles, et ka Jeruusalemma kogduse juhid ei näinud mingit vajadust Tiituse ümebrlõikamiseks. Veelgi enam - Jeruusalemma kogudus otsustas, et Jumal toimib samamoodi läbi Pauluse nagu ka läbi Peetruse, nende misjonitöös, vastavalt pagante ja juutide keskel.
Miks oli ümberlõikamise küsimus nii otsustav, et Paulus nimetab selle kuulutajaid “erineva evangeeliumi” kuulutajateks (Gl 1:6)? Hilisemad kommentaatorid näevad seda peamiselt identiteediga seonduva küsimusena, mis määratles, kes tohtisid istuda koos pühas lauaosaduses. Kui mõtleme kui raske on muuta asju, millede kaudu end identifitseerime, hakkame mõistma kui kergesti sarnased olukorrad tekkida võivad.
Paulus mõistis ka, kui hukatuslik võib olla tekkiv lõhenemine. Kui juudid tohtisid olla osaduslauas koos vaid juutidega, oleksid pagankristlased jäänud “teise klassi” koguduseliikmeteks. Kui aga Kristus suri kõikide eest, õõnestas pagante ümberlõikamise nõue pääste täielikkust, mille Kristus oma ristisurmaga tõi. Kogu ülejäänud kiri rõhutab just seda põhiväidet, lähetudes erinevaist vaatenurkadest.
Mida arvaks Paulus meie aja koguduste sotsiaalsetest suhetest? Kas need väljendavad Jumalale omast kaasamisprintsiipi? Ja millised on suhted teiste kristlikke gruppidega? Kas ka tegelikult kuulutatakse erinevais kogudustes üht ja ainust evangeeliumi? Ja mida me rõhutame maailmale, kui kõige olulisemat? Kas suudaksid nimetada teie koguduse evangeeliumikuulutuse kõige olulisemad punktid, ning ka need milles erinete teistest kogudustest, ning millel on väiksem tähtsus?
Selle kommentaari autor: Annabel Robinson