Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilm 6,1-17
Kuue pitseri avamine1Ja ma nägin, kui Tall avas esimese seitsmest pitserist ja ma kuulsin üht neljast olevusest otsekui kõuehäälega hüüdvat: "Tule!"
2Ma nägin: ennäe, valge hobune, ning selle seljas istujal oli käes amb ning talle anti pärg ja ta läks välja võitjana võitmiseks.
3Kui ta avas teise pitseri, kuulsin ma teist olevust hüüdvat: "Tule!"
4Ja tuli välja teine, tulipunane hobune, ning selle seljas istujale anti voli võtta ära rahu ilmamaa pealt, et inimesed üksteist tapaksid, ning talle anti suur mõõk.
5Kui ta avas kolmanda pitseri, kuulsin ma kolmandat olevust hüüdvat: "Tule!" Ja ma nägin, ennäe: must hobune, ja selle seljas istujal olid käes kaalud,
6ning ma kuulsin otsekui häält nelja olevuse keskelt hüüdvat: "Mõõt nisu ühe teenari eest ja kolm mõõtu otri ühe teenari eest! Ja õlile ja veinile ära tee kahju!"
7Kui ta avas neljanda pitseri, kuulsin ma neljanda olevuse häält hüüdvat: "Tule!"
8Ja ma nägin, ennäe: tuhkur hobune, ja selle seljas istuja nimi oli Surm, ja temaga tuli kaasa Surmavald ning neile anti meelevald veerandi üle ilmamaast - tappa mõõga ja nälja ja surmaga ning ilmamaa loomade läbi.
9Kui ta avas viienda pitseri, nägin ma altari all nende hingi, kes olid tapetud Jumala sõna pärast ja tunnistuse pärast, mis neil oli.
10Nad hüüdsid suure häälega: "Kui kaua, oh püha ja tõeline Valitseja, ei mõista sa kohut ega nõua kätte meie verd neilt, kes elavad ilmamaal?"
11Neile igaühele anti valge rüü ning neile öeldi, et nad veel natuke aega puhkaksid rahus, kuni saab täis nende kaassulaste ja nende vendade arv, kes veel tapetakse nõnda nagu nemadki.
12Ja ma nägin, kui ta avas kuuenda pitseri, et sündis suur maavärin ning päike läks mustaks nagu leinariie ja kuu muutus nagu vereks
13ning taevatähed kukkusid maa peale, nii nagu viigipuu, mida suur tuul raputab, viskab maha oma suvemarjad.
14Ning taevas taganes otsekui kokkukeeratav rullraamat, ja kõik mäed ja saared tõugati ära oma paigast,
15ning ilmamaa kuningad ja ülikud ja sõjapealikud ja rikkad ja võimsad ja kõik orjad ja vabad peitsid end koopaisse ja mägede kaljulõhedesse.
16Ja nad ütlesid mägedele ja kaljudele: Langege meie peale ja peitke meid troonil istuja palge eest ning Talle viha eest!
17Sest nende suur vihapäev on tulnud, kes suudab jääda seisma?
Elu on raske. Oleme silmitsi võitlustega ning ajuti ületamatuina näivate raskustega. Jälgides nelja apokalüptilise ratsaniku poolt toodavat hävitust läbi ajaloo (vrd Tolkieni mustade ratsanikega), Kristuse esimesest tulemisest kuni teise tulemiseni - on kogudusele antud ülesanne usaldada Kristust ning püsida palves.
Tall kes avab pitserid, teab, mis on kannatus ja surm - aga Ta teab ka mis on ülestõusmine. Tema, kes kord oli näiliselt õiglase kohtupidamise ohver, mõistab nüüd ise õiglaselt kohut. Tema läkitas ratsanikud välja, aga Tema paneb ka piirid sellele, mida nood teha võivad.
Meie ette maalitud pilt on ilustamata ja jõhker, ega tee mingeid mööndusi. See on väga häiriv pilt, mis raputab ärkvele kõik, keda on hoitud elu jubeduste ning ebakindluse eest, mis juba praegu on väga paljude igapäevane kogemus. Oleme muretsenud enamjaolt vaid omaenese mugavuse ja heaolu pärast, ning teame tegelikult vähe tuhandete igapäevasest selgamurdvast võitlusest ellujäämise nimel. Halastamatud hävituse lained järgnevad üksteisele vallutuste, sõdade, majanduslike raskuste, nälja ja haiguste kujul. Ka Jumala rahvast ei säästeta neist katsumustest, pigem on aegu kus just nemad selekteeritakse ülekohtuselt välja ohvriteks. Ja kõige lõpus, kuuenda pitseri avanedes tundub, et lõpp ongi käes - siiski on üks pitser veel avamata. Inimlik kannatus ei tohiks meid üllatada, aga samas ei tohiks see meid ka passiivseks jätta.
Jumal ei ole oma trooni maha jätnud, ja see kuidas elame on Tema silmis oluline. Tuleb päev, mil peame Talle kõigest tehtust aru andma. Kui see ei pane meid värisema ning armu paluma, ei tee seda miski. Issanda päev on tulemas ning kõigi asjade lõpp samuti. Aga jätka palvetamist, sest lootus ei ole kadunud. Usust elatud elude elamist tuleb jätkata ka kõikide nende sündmuste keskel.
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair