Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilm 8,1-13
Seitsmes pitser avatakse1Kui Tall avas seitsmenda pitseri, sündis taevas vaikus ligi pooleks tunniks.Seitsme pasuna puhumine2Ja ma nägin neid seitset inglit, kes seisid Jumala palge ees, ning neile anti seitse pasunat.
3Ning üks teine ingel tuli ja seisis altari ette, kuldne suitsutusastja käes, ja talle anti palju suitsutusrohte, et ta paneks neid koos kõikide pühade palvetega kuldaltarile, mis on trooni ees.
4Ja suitsutusrohtude suits tõusis koos pühade palvetega ingli käest Jumala ette.
5Ja ingel võttis suitsutusastja ning täitis selle tulega altarilt ja viskas ilmamaa peale, ning sündis pikselööke ja kõuemürinaid ja välke ja maavärinat.Esimesed neli inglit puhuvad pasunat6Ja need seitse inglit, kelle käes oli seitse pasunat, seadsid end pasunat puhuma.7Esimene puhus pasunat ning sündis rahet ja tuld segamini verega ja see visati ilmamaa peale ning kolmandik ilmamaad põles ära ja kolmandik puudest põles ära ning kõik haljas rohi põles ära.
8Teine ingel puhus pasunat ning otsekui suur tules põlev mägi visati merre ning kolmandik merd muutus vereks,
9ja kolmandik mereloomi, kel hing sees, suri ära, ja kolmandik laevu läks põhja.
10Kolmas ingel puhus pasunat ning taevast kukkus maha suur täht, mis põles otsekui tõrvik ning kukkus kolmandiku jõgede ja veeallikate peale.
11Tähe nimi oli Koirohi. Kolmandik vetest muutus koirohuks ning palju inimesi suri vee kätte, sest see oli läinud mõruks.
12Neljas ingel puhus pasunat ning kustutati kolmandik päikest ja kolmandik kuud ja kolmandik tähti, nii et kolmandik neist pimeneks ja kolmandik päeva ei paistaks ja ööd nõndasamuti.
13Ja ma nägin ja kuulsin üht kotkast keset taevast lendamas ning suure häälega hüüdmas: "Häda, häda, häda neile, kes elavad ilmamaa peal, nende kolme ingli pasunahääle pärast, kes alles hakkavad pasunat puhuma!"
Viimaks jõuame seitsmenda pitserini, kuigi sugugi mitte ilma kõhklusteta. Johannes teatab pitseri avamisest. Sündinu viib meid üle ajaloo piiri, kuid mitte veel. Enne kui edasi liikuda, saame kogeda vaikust ning palvet. On see vaikus enne pasunate hüüdega kuulutatud tormi?
Pilt templis olevast altarist millel põlesid suitsutusrohud sümboliseerib katkematut palvet. Mõnikord, kui kõik on meie vastu on palve ainuke asi, mida teha saame. Johannes muudab aga selle perspektiivi, aidates meil näha, et palvetamine on see, mida meid on kutsututd tegema. Liiga tihti oleme sedavõrd haaratud välisest pildist, et ei suuda näha seda, mis tegelikult toimub - kas siis “eesriide taga” või teise inimese elus “maski taga”.
Ajaloo lõpu ületamise asemel aga alustame uut tsüklit, mis jätkub 11.peatükki. Siin kirjeldab Johannes, mis sünnib uskmatu maailmaga. Pasunad hoiatavad, tõmbavad tähelepanu, sunnivad sind istukile ehmatama ja tähele panema. Näinud, et pitserid on avatud, kuuleb Johannes nüüd pasunate hüüdu. Neis kirjeldustes kordab Johannes end sageli - eesmärgiga tuua esile asja tuum erinevaist perspektiividest. Kuuleme siin kajasid Egiptuse nuhtlustest, mis olid vaaraole hoiatamise vahenditeks ning inimestele üleskutseks suhtuda tõsiselt Jumalale meelepäraselt elamisse. Tegu on looduskatastroofidega, mis võivad juhtuda kus, millal ja kellele tahes.
Suitsutusastja, nüüd tulega täidetud, visatakse maa peale. Midagi ei säästeta. Maa hävib, meri saastatakse, joogiveevarud saavad segatud ning pimedus võtab võimust kogu maal. Ja ometi on sellest otseselt mõjutatud vaid kolmandik maailmast: enamik on siiani veel puutumata. See on võimalus muuta oma elu, kahjuks aga ei tea paljud (ka meie?) kuidas “mõista aegu”.
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair