Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 5: 21-33
Apostlid vahistatakse uuesti21Kui apostlid seda olid kuulnud, tulid nad koidu ajal pühakotta ja hakkasid õpetama.Aga kui ülempreester ja tema kaaslased pärale jõudsid, kutsusid nad kokku Suurkohtu ja kõik Iisraeli rahva vanemad ning läkitasid kohtuteenrid vangimajja apostleid ära tooma.
22Kui need nüüd pärale jõudsid, ei leidnud nad apostleid vanglast. Nad pöördusid tagasi ja teatasid:
23"Me leidsime vangimaja küll täiesti kindlalt lukustatuna ja valvurid ustel seismas, aga kui me ukse avasime, ei leidnud seest kedagi."
24Neid sõnumeid kuuldes olid templipealik ja ülempreestrid nõutud - mis küll võis juhtuda?
25Siis aga saabus keegi, kes teatas neile: "Ennäe, mehed, kelle teie panite vanglasse, seisavad pühakojas ja õpetavad rahvast!"
26Siis läks templipealik sulastega kaasa ja tõi apostlid ära; aga mitte vägisi, sest nad kartsid, et muidu rahvas viskab nad kividega surnuks.
27Nad tõid siis apostlid ning panid seisma Suurkohtu ette. Ja ülempreester küsis neilt:
28"Eks me ole teid rangelt keelanud õpetamast selle nimel? Ja vaata, te olete Jeruusalemma oma õpetusega täitnud ja tahate selle inimese vere tuua meie peale!"
29Peetrus ja teised apostlid kostsid: "Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.
30Meie isade Jumal on üles äratanud Jeesuse, kelle teie olete tapnud, riputades ta ristipuu külge.
31Jumal on just tema oma parema käega ülendanud Juhiks ja Päästjaks, andma Iisraeli rahvale meeleparandust ja pattude andeksandmist.
32Ja meie oleme kõige selle tunnistajad ning samuti Püha Vaim, kelle Jumal on andnud neile, kes on talle kuulekad."
33Kui nad seda kuulsid, lõikas see neile südamesse ja nad tahtsid apostlid hukata.
Kui sulle meeldib situatsioonikoomika, siis võid ette kujutada kuidas tänast teksti ekraniseerida saaks. Siin on enam kui küll huumaorit, kuigi see ei tohiks meid kõrvale juhtida peateema tõsiduselt. Pealiini pole raske järgida.Täis kadedust apostlite edu ning populaarsuse pärast (s 17) arreteerib ülempreester nad, kuid peale imelist öist põgenemist on nad järgmisel hommikul tagasi templis inimesi õpetamas! Ülempreester laseb vangla läbi otsida - mitte kedagi mitte kusagil! Kõik on hämmingus (s 24), kuni keegi teatab - oota, vaadake sinna! (s 25)
Tähelepanuväärne on siin apostlite sihikindlus, vaatamata kogetud vastuseisule. Ning samuti see, et nad vabastatakse ühe eesmärgiga - rääkida inimestele “kõnelda rahvale pühakojas kõik selle elu sõnad!” (s 20). Rõhk on siin sõnal “kõik” - oleks lihtne olnud sõnumit pisut ümberkujundada, teha vastuvõetavamaks, kuid hoolimata arvatavaist tagajärgedest, toimisid apostlid täpselt neile antud juhiste kohaselt (s 21).
Neis Luuka poolt kirjeldatud tingimustes, kus koguduse juhid on vangi pandud ning isegi koguduse liikmeid karistatakse karmilt, pole ime, et mitte kõik ei soovinud olla kuulutajate ridades. Nii on siin Luuka sõnumis 2 poolt. Nagu eelnevalt, raporteerib ta koguduse kasvamisest (s 14) osutades, et nagu ka Jeesuse teenimistöös (Mk 12:37), järgnes apostlite (kellele võimukandjad igati vasupanu osutasid) kutsele innukalt hulk rahvast (s 13,16). Samas - mainib Luukas ka neid, kes ei soovinud end indentifitseerida kristlaste kogukonnaga, sest selle hind osutus neile liiga kõrgeks (s 13).
Sama võiks teenimise kohta öelda ka apostel Paulus. On neid, kelle jaoks sõnumil mida kuulutame, on surmalõhn, ning teisi kelle jaoks selles on elulõhn (2Kr 1:15,16). Ükskõik milline poleks reaktsioon, peame meie jätkama sõnumi levitamist, et Jumala tundmise elustav aroom leviks kõikjale.
Selle kommentaari autor: Jonathan Lamb