Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 5:34-42
Apostlid vahistatakse uuesti34Siis aga tõusis Suurkohtus üles üks variser, Gamaliel nimi, Moosese Seaduse õpetaja, keda kogu rahvas hindas, käskis mehed natukeseks ajaks välja viia
35ning ütles Suurkohtu liikmetele: "Iisraeli mehed, olge ettevaatlikud nende inimestega, mida te ka tahate teha!
36Sest hiljaaegu tõusis Teudas, öeldes enese kellegi olevat, ja tema poole kaldus arvult ligi nelisada meest. Ta hukati ja kõik tema pooldajad hajutati ning neist ei jäänud midagi järele.
37Pärast teda tõusis rahvaloenduspäevil üles galilealane Juudas ja ahvatles rahva enese järel ära taganema. Temagi hukkus ja kõik tema pooldajad pillutati laiali.
38Ja nüüd ma ütlen teile: Jätke need inimesed rahule ja laske neil olla - sest kui see nõu või tegu on inimestest, siis see läheb tühja,
39aga kui see on Jumalast, ei suuda teie seda hävitada -, et teist ei saaks sõdijaid Jumala enese vastu!" Nad võtsidki teda kuulda
40ja kutsusid apostlid sisse, peksid neid ja keelasid neil rääkida Jeesuse nimel ning lasksid nad vabaks.
41Aga nemad läksid Suurkohtu palge eest minema, rõõmustades, et neid on väärt arvatud kannatama teotust selle nime pärast.
42Ja nad ei lakanud iga päev pühakojas ja kodasid mööda õpetamast ja kuulutamast evangeeliumi Kristusest Jeesusest.
Uue kogukonna dramaatiline kasv Jeruusalmmas toob kaasa kiire ning vägivaldse reaktsiooni. Kuigi võimukandjate katse apostlite tunnistust maha suruda, oli brutaalne ning ebaõiglane (s 40), oli see samas ka hale ning tõhutu. William Willimon on öelnud: “ Evangeeliumis on midagi, mis muudab vangla tõhutuks.”
Tagakiusatud kogudus avastas vastupidamise jõu, ning ka ootamatu toetuse Suurkohtu seest (s 34-39) ning läbi kõige selle julguse ja rõõmu mis muutis apostlid represseerimatuiks (s 41,42).
Kas pole see pilt kannatavast kogudusest samamoodi väljakutset esitav, kui oli pilt kasvavast kogudusest (4:32-37)? Ja miks on meie endi kogemus nii teistsugune?
Enamike kristlaste jaoks arenenud maailmas on mõeldamatu, et meid võidakse pidada ohtlikeks ja laostavateks, keda on vaja kinni ja raudu panna! Aga kui see peakski sündima, kas oleks meie reaktsioon siis samasugune, kui oli apostlitel, kes olid rõõmsad, et neid oli “väärt arvatud kannatama teotust selle Nime pärast.” (s 41)?
Kuidas sai see uus kogukond, mis oli inimeste poolt niivõrd hinnatud, muutuda põlatavaks ning kardetavaks neile, kelle käes oli võim? Vastus on selles, et Jeesuse poolt näidatud alternatiivne eluviis, mis rajanes armastusel, jagamisel ning õiglusel, ohustas valitsevaid juhte, kes lõikasid kasu olemasolevast süsteemist. Kui seda ei hoitaks ohjes, tooks see peatselt kaela ka roomlaste viha, kelle ülemvõim on kõikide nende jutustuste taustaks.
Kui tekkinud olukorrast aru saame, siis muutub näiline lõhe meie maalima ning esimese sajandi maailma vahel üsna olematuks. Ka meie elame süsteemis mis laiendab oma võimu ning mõjuala igale poole üle maakera, kus lõigatakse omakasu süsteemist, ning esitab meilegi väljakutse ära tunda kuidas kuulutamine ristilöödud ning ülestõusnud Kristusest peaks mõjutama seda maailma, ning kuidas saaksime taas endas üles leida apostelliku julguse ning rõõmu, mis võimaldab vastupidada teotamist “selle Nime pärast”.
Selle kommentaari autor: David Smith