Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Elu selle täiuses

Reede, 3. Oktoober 2014

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 10:1-10

Jeesus on hea karjane
1Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes ei lähe lambatarasse uksest, vaid ronib üle mujalt, see on varas ja röövel.
2Aga kes läheb sisse uksest, on lammaste karjane.
3Temale avab uksehoidja ning lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja.
4Kui ta on kõik omad välja ajanud, käib ta nende ees ning lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält.
5Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält."
6Selle võrdumi rääkis Jeesus neile, nemad aga ei mõistnud, mis see tähendab, mida ta neile rääkis.
7Siis ütles Jeesus taas: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mina olen uks lammaste jaoks.
8Kõik, kes on tulnud enne mind, on vargad ja röövlid, ja lambad ei ole neid kuulanud.
9Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad.
10Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.

“Isa, ma tänan Sind imelise vabaduse eest Kristuses; aita mul elada elu kogu selle täielikkuses kui järgin Teda.”

Vanas Testamendis kirjeldatakse kuningaid sageli karjastena. Taoline keelekasutus peegeldas Iisraeli kogemust pastoraalse rahvana, märkides nende pärinemist kuningas Taaveti madalast algusest, keda Jumal kutsus lammaste karjatamiselt Iisraeli rahva karjaseks. Samas mõistavad prohvetlikud teksid aga kuningaid sageli ka hukka Jumala karja hooletusse jätmise eest. Hesekiel süüdistab neid “toores ja jõhkras” karjatamises, tõotades “ühe karjase” läkitamist, kes hoolitseb nende eest õigluse ning kaastundega (Hs 34:23).

Sama prohveteering kajab vastu Johannese evangeeliumi 10.peatükis, kus Jeesuse väited enda kohta viitavad Hesekieli prohveteeringu täitumisele. Jumala rahva tõelise Karjasena teeb Jeesus lõpu rahvast valusalt haavanud isekale jõhkrale valitsemisele, tõotades neile, kes Teda järgivad “elu... ülirohkesti” (s 10). Vanemad tõlked on kasutanud siin sõna elu “ülikülluslikult” - ning see haarab Jeesuse mõtte isegi terviklikumalt. Kristuse järgimine ei tohiks inimesele kunagi tuua elu taandumist või kahanemist, vaid toob alati  kaasa  elu rikkamaks muutumise. Jeesus päästab inimesed rõhumise alt ning köidikutest ning, nagu Paulus hiljem ütleb, teeb meid vabaks elama tõeliselt inimväärset elu (Gl 5:1).

Samas omab see “ülirohke elu” and ka poliitilist ning majanduslikku dimensiooni. Hesekiel tõotab, et saabuv kuningas karjatab oma karja õigluses (Hs 34:16) ning me ei tohiks Kristuse tõotust ära “vaimulikustada” viisil, mis kaotab täielikult selle dimensiooni. Uus elu, mida Jeesus tõotab sisaldab kaugelt rohkem kui vaid majanduslikku õnnistust, selles sisaldub ka sotsiaalne transformatsioon. Jeesuse väljakutse variseridele puudutas koormaid, mida viimased olid rahvale, eriti aga vaestele peale pannud, ning mis osutasid et variserid kuulusid halbade, porhvetite poolt hukkamõistetud karjaste hulka. Kontrastina sellele, rakendab Jeesus uut moodi valitsemist, uut “poliitikat” mis vabastab need, kelle elud on purustatud ja hävitatud, vabastades nad elama elu “ülirohkesti”.

 

“Nende jaoks, kes on sisenenud Tema karjatarasse, ei ole elus midagi kokkusurutut või piiravat.” (L. Morris) Kas see on ka sinu kogemuse kristlusest ning kogudusest? Ja kui ei ole, siis mida tuleks muuta?

Selle kommentaari autor: David Smith