Paulus tutvustab end kirja alguses lühidalt kui Kristuse teenijat ning apostlit (s 1), seejärel aga liigub täie hooga edasi asudes selgitama, mis on evangeelium. Ilmselt on põhjuseks see, et evangeeliumi sõnum on Paulus identiteedi keskmes - see kirjeldab teda kui kedagi, kes on eraldatud, “välja valitud” (s 1). Pauluse kutsumist olla apostel (ning seega ka sõnumitooja, kuulutaja ja usu ülevaataja), on võimalik mõista ainult pühendumise võtmes - nagu Vana Testamendi prohvetit, kes pidi head sõnumit avalikult kõikidele kuulutama. Ja oma tempost alles hingeldades, laob Paulus välja põhijooned, mis siis evangeelium on.

See tuleb Jumalalt (s 1). Isegi kaasaja postmodernistlikus kultuuris kus ilmutatud tõesse suhtutakse suure kahtlusega, tuleb meil kinnitada evangeeliumi jumalikku päritolu. See pole meie leiutatud! Nii ei tule ka karta selle kaitsmist kaasaja avalikus ruumis - meedias.

See on ilmutatud juba Vana Testamendi pühades kirjades (s 2). Pauluse väide hoiab meid  kiilu löömast Vana ja Uue Testamendi vahele. Evangeelium räägib Jumalast, kes sai lihaks (s 3) - pärinedes Taaveti soost.

Ajalugu ei saa iial korduda.

See on sõnum Ülestõusnust (s 4). Ilma ülestõusmiseta ei oleks evangeeliumi olemas. Anders Nygren on öelnud: “Ülestõusmine on Jumala Poja eksisteerimise pöördeunkt”.

See kutsub inimesi meeleparandusele ning usule (s 5). Mitte kusagil ei leia me Paulust kuulutamas evangeeliumi kui suvalist tarbeasja. Paulus eesmärgiks on teha head sõnumid absoluutselt arusaadavaks - selleks, et inimene saaks vastata Kristuse kutsele.

Seejärel lõpetab Paulus kirja tervituseosa - aga isegi see lõpetus on viimseni täidetud tõega (s 7)! Miks ei ole meie nii sageli sel viisil vaimustatud evangeeliumi sõnumist, kui oli Paulus?