Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 26:1-16
Vandenõu Jeesuse tapmiseks1Ja sündis, kui Jeesus oli kõik need kõned lõpetanud, et ta ütles oma jüngritele:
2„Te teate, et ülehomme on paasapüha ja Inimese Poeg antakse risti lüüa.”
3Siis kogunesid ülempreestrid ja rahvavanemad ülempreester Kaifase kotta
4ja otsustasid Jeesuse kavalusega kinni võtta ja tappa.
5Nad ütlesid aga: „Teda ei tohi kinni võtta pühade ajal, sest muidu hakkab rahvas mässama.”
Jeesust salvitakse6Aga kui Jeesus oli Betaanias pidalitõbise Siimona majas,
7astus ta juurde naine, kellel oli alabasternõu ülihinnalise salviga, ning valas salvi lauas istuva Jeesuse pea peale.
8Jüngrite meel läks aga pahaseks seda nähes ja nad ütlesid: „Milleks küll see raiskamine?
9Selle oleks ju võinud müüa suure raha eest ja raha anda vaestele.”
10Aga Jeesus ütles seda märgates neile: „Miks te tülitate seda naist? Ta on teinud mulle kauni teo.
11Vaeseid on teie juures ju alati, mind aga ei ole teil alati.
12Sest seda salvi minu ihu peale kallates tegi tema seda minu matuseks.
13Tõesti, ma ütlen teile, kus iganes kogu maailmas kuulutatakse evangeeliumi, kõneldakse ka tema mälestuseks sellest, mis ta on teinud.”
Juudas reedab Jeesuse14Siis läks Juudas Iskariot, üks neist kaheteistkümnest, ülempreestrite juurde
15ja ütles: „Mis te tahate mulle anda, kui ma tema teie kätte annan?” Nemad pakkusid talle kolmkümmend hõberaha.
16Ja sellest alates otsis Juudas parajat hetke, et Jeesust ära anda.
Selle päevatekstiga liigume Jeesuse lõpuaegu puudutava õpetuse juurest tema surmaeelsete tegudeni. Muutus joonistub selgelt välja juba kahes esimeses salmis, kus öeldakse, et Jeesuse “lõpetas” oma õpetused ning teatas, et üsna varsti antakse ta “üle ristilöömiseks”. Ja siin astume pühale pinnale.
Jutustus annab sissevaate tegevusest, mis toimub ülempreestri palees (s 3-5), enne, kui lülitub taas tagasi Betaania külas asuvasse kodusse, kus kohtame kaht täiesti vastandlikku reaktsiooni Jeesuse suhtes. Esiteks “naine” (Johannese poolt identifitseeritud kui Maarja, Marta ja Laatsaruse õde) väljendab oma armastust Kristuse vastu väga ekstravagantse avaliku pühendumisteoga, kallates ülikallist salvi Jeesuse pea peale. Jüngrid (keda Johannese sõnul juhtis Juudas - Jh 12:4-6) on ärritatud taolisest piireületavast vaatemängust ja osutavad, et raha oleks võinud “anda vaestele” (s 8-9). See tundub igati eetiline ja õige, ning ühtib lausa eelmises peatükis esitatud tähendamissõnaga (Mt 25:35). Jeesus aga tõrjub kogu kriitika rõhutatult tagasi: eetiline puhtus muutub kõvaks ning mittearmastavaks, kui see pimestab meid nägemast sügavaid vaimulikke tõdesid ning takistab äratundmast spontaanseid ja kauneid armastuse ning kummardamise tegusid.
Teine reaktsioon ei sünni armastusest, vaid kibedusest ja vihast (s 14-16). Taas kord on asjasse segatud raha, kuid selle asemel, et seda Kristuse heaks kulutada, võetakse see vastu Kristuse reetmise tasuna. Mõlemad sündmused viitavad Jeesuse eelolevale surmale, kuid seal, kus üks tungib Tema ohvri sügavaima tähenduseni, väljendades imetlusest täidetud armastust, paljastatakse teine kui räpane vandenõu isikliku kasu saamise eesmärgil.
Selle kommentaari autor: David Smith