Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Mälestuse jõud

Kolmapäev, 25. Märts 2015

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 26: 26-35

Jeesuse viimne paasasöömaaeg
26Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngritele andes: „Võtke, sööge, see on minu ihu!”
27Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: „Jooge kõik selle seest,
28sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks!
29Aga ma ütlen teile: Mina ei joo siitpeale sellest viinapuu viljast kuni päevani, mil ma joon koos teiega uut oma Isa riigis.”
Jeesus kuulutab ette, et jüngrid jätavad ta maha
30Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja Õlimäele.
31Siis ütles Jeesus neile: „Teie kõik taganete minust täna öösel, sest kirjutatud on: Ma löön karjast, ja karja lambad pillutatakse laiali.
32Kuid pärast oma ülesäratamist lähen ma teie eele Galileasse.”
33Aga Peetrus kostis: „Kui ka kõik taganevad sinust, ei tagane mina eluilmaski!”
34Jeesus lausus talle: „Tõesti, ma ütlen sulle, täna öösel, enne kui kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära.”
35Peetrus ütles talle: „Kui ma ka peaksin koos sinuga surema, mina ei salga sind mitte!” Samamoodi ütlesid ka kõik teised jüngrid.

"Taevane Isa, palun hoia meid ohu eest, et Jeesuse sõnad meile liiga tuttavaks muutuvad ja luba meil tõeliselt kuulda tema sõnumit."
Eine, mida Jeesus siin kirjakohas oma jüngritega jagab, on Paasapüha rituaalne pühitsemine (Mt 26:18-19).
Leiva õnnistamine (s 26) ja "kiituslaulu laulmine" (s 30) peegeldavad selle eine traditsioonilist struktuuri, mil juudid meenutavad Jumala suuri tegusid, mis päästsid nad orjusest ja muutsid lepinguliseks kogukonnaks. Kuigi Jeesus järgib siin Paasapüha eine tavapärast, tuttavat struktuuri, lisab ta sellele sõnu, mis on ehmatavalt uudsed - kasutades leiba ja veini sümbolitena oma saabuva surma kohta (s 26-28) ning andes nõnda uue tõlgenduse "uuest ja suuremast päästest" (R.T. France). 
Pane samuti tähele, kuidas ühendades ülestõusmispühad tagasivaatava kommentaariga Iisraeli piibelliku ajaloo kohta, annab Jeesus sobivalt võrdse pildi ka tulevastest sündmustest - viidates muutusele, mida tema surm endaga kaasa toob; muutusele, mis saab täieliku ja lõpliku kuju alles tema "Isa riigis" (s 29). 
Paljude kristlaste jaoks on väljend "Issanda surma mälestamine" niivõrd tuttavaks kulunud, et selle seosed Iisraeli rahva looga jäävad sageli täiesti tähelepanemata ja nii on väga raske ka mõista, kuidas on see seotud meie igapäevaelu ja maailmaga. Kas me oleme nüüdseks juba "edasi liikunud" kuhugi vaimsesse sfääri, kus ajaloolised ja poliitilised küsimused pole enam mainimisväärsed?
"Isa riigi" mainimine ühendab Kristuse surma "pattude andeksandmiseks" (s 28) kõige eelnevaga. Suur lunastustöö - mis kohe leiab aset - toob ilmale uue kogukonna, mille liikmed elavad Kuningriigi väärtusi järgides. Selles valguses vaadatuna, ei ole Issanda surma mälestamine mingi privatiseeritud religioosne rituaal, vaid pigem Lunastaja tuleku tähistamine, kelle surm ja ülestõusmine loovad pingevälja, milles suudame vastu seista kurjale, elada Issanda tagasituleku lootuses ja pakkuda maailmale alternatiivset viisi inimeseks olemisel, kus näljaseid toidetakse, võõraste eest hoolitsetakse ja haigeid ning vangistatuid külastatakse (Mt 25:34-36).
Mõtle, mis on selle ohud, kui me ei ühenda Issanda surma mälestamist enda jaoks maailmas elamise reaalsusega - eriti enne järgmist korda, kui sellest osa võtad.

Selle kommentaari autor: David Smith