Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 29:1-14
1 Ja Jaakob läks teele ning jõudis hommikumaa poegade maale. 2 Ta vaatas, ja ennäe, väljal oli kaev. Ja vaata, sealsamas, selle kõrval, lebas kolm lamba- ja kitsekarja, sest sellest kaevust joodeti karju; kaevu suul aga oli suur kivi. 3 Kui kõik karjad olid kogunenud sinna, siis veeretati kivi kaevu suult, joodeti lambaid ja kitsi ning seati kivi tagasi oma paika kaevu suul. 4 Ja Jaakob küsis neilt: „Vennad, kust te olete?” Ja nad vastasid: „Me oleme Haaranist.” 5 Siis ta küsis neilt: „Kas tunnete Laabanit, Naahori poega?” Ja nad vastasid: „Tunneme küll!” 6 Ta küsis neilt: „Kuidas ta käsi käib?” Ja nad vastasid: „Hästi! Ja näe, sealt tuleb tema tütar Raahel karjaga.” 7 Ta ütles: „Vaata, päike on alles kõrgel, pole veel aeg karja kokku ajada. Jootke loomi ja minge söötke neid!” 8 Aga nad vastasid: „Me ei saa, enne kui kõik karjad on koos. Siis veeretatakse kivi kaevu suult ja me saame joota lambaid.” 9 Kui ta alles nendega rääkis, tuli Raahel oma isa karjaga, sest ta oli neid hoidmas. 10 Ja kui Jaakob nägi Raahelit, oma ema venna Laabani tütart, ja oma ema venna Laabani karja, siis Jaakob astus ligi ja veeretas kivi kaevu suult ning jootis oma ema venna Laabani lambaid. 11 Siis Jaakob suudles Raahelit, tõstis häält ja nuttis. 12 Ja Jaakob andis Raahelile teada, et ta on tema isa sugulane ja Rebeka poeg; ja Raahel jooksis ning teatas oma isale. 13 Ja kui Laaban kuulis sõnumit oma õepojast Jaakobist, siis ta jooksis temale vastu, kaelustas ja suudles teda ning viis ta oma kotta; ja ta jutustas Laabanile kõik, mis oli sündinud. 14 Siis ütles Laaban temale: „Sa oled tõesti minu luu ja liha!” Ja ta jäi tema juurde kuuks ajaks.
See hästituntud narratiiv ei maini Jumalat, kuid on siiski võimas näide Tema armust ja ustavusest. Haaran on linnulennult umbes 400 miili kaugusel Beerseebast, nii võime järeldada, et Jaakobuse rännak kestis vähemalt kolm nädalat. Oma kaksivenna poolt surmaga ähvardatuna, jättis Jaakob maha ainsa kodu, mis tal olnud oli, põgenedes pikale reisile ning ööbides üksi karmides tingimustes. Tema palve Peetelis (1Ms 28:20-22) paljastab ühest küljest hirmu ja ärevuse mida ta koges, teisalt aga tema otsuse Jumalat usaldada ja tunnustada. Siis jõuab ta oma reisi sihtkoha lähedal asuva kaevu juurde. Kõrbelises Lähis-Idas on kaevud hiiglasliku tähtsusega - nii eluspüsimiseks, kui ka ühiskondlike ning perekondlike kohtumispaikadena. Võime hästi kujutleda selle sündmuse tähendusrikkust esimeste kuulajate jaoks: nad olid äsja kuulnud Jumala tõotusest kaitsta Jaakobit, mille Jumal oli Peetelis Jaakobile andnud: “ma olen sinuga ja hoian sind kõikjal kus sa käid” (1Ms 28:15). Ja peaaegu kohe selle järel, hakkab seesama tõotus ka täituma! Selle järel turvaline päralejõudmine kaevu juurde, mis on talle nii otseses, aga ka sümboolses tähenduses varustuse paik, sest seal on: vesi, karjad, toit, perekond ja lõpuks isegi naine!
Pane tähele kuidas Jaakobi iseloom sammsammult areneb: kõigepealt ema kontrolliva mõju alt väljasaamisel, siis isiklikult Jumalaga kohtudes ja viimaks nädalaid kestnud reisimisel. On üsna tõenäoline, et Jaakob oli väga väsinud ja näljane, ometi on ta esimene tegu Haaranisse jõudes kohalike aitamine nende töös. Kaevusuud kattev kivi oli kohalejõudnud karjastele äraveeretamiseks liiga suur ja nad pidid ootama, kuni rohkem karjaseid kaevule oma karju jootma jõuab. Sellegipoolest, enne kui mingisugused ametlikud tutvustamisformaalsused on läbitud, läheb Jaakob karjastele appi ja saab kivi eemaldades hakkama muljetavaldava vägiteoga, aga ei puhka isegi siis, mitte enne, kui ta onu lambad on joodetud. Jaakob ei võta midagi iseenesestmõistetavalt ja töötab hoolega, et olla Laabanilt saadud sooja vastuvõtu vääriline.
Selle kommentaari autor: Peter Holford