Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 31:45 - 32:2
45 Siis Jaakob võttis ühe kivi ja pani sambaks püsti. 46 Ja Jaakob ütles oma suguvendadele: „Korjake kive!” Ja need võtsid kive ning kuhjasid kivikangru; ja nad sõid seal kivikangru peal. 47 Ja Laaban pani sellele nimeks Jegar-Sahaduuta; Jaakob aga nimetas selle Galeediks. 48 Ja Laaban ütles: „See kivikangur olgu täna tunnistajaks minu ja sinu vahel!” Seepärast ta pani sellele nimeks Galeed 49 ja Mispa, sest ta ütles: „Issand valvab minu ja sinu vahel, kui me teineteist enam ei näe. 50 Kui sa kohtled mu tütreid halvasti või võtad mu tütarde kõrvale teisi naisi, ilma et ükski inimene oleks meie juures, vaata, siis on Jumal ometi tunnistajaks minu ja sinu vahel.” 51 Siis ütles Laaban Jaakobile: „Vaata, see kivikangur, ja vaata, see sammas, mille ma püstitasin enese ja sinu vahele, - 52 see kivikangur olgu tunnistajaks, samuti olgu see sammas tunnistajaks, et mina ei tohi tulla sellest kivikangrust mööda sinu juurde ja et sina ei tohi tulla sellest kivikangrust ja sambast mööda minu juurde kurja tegema! 53 Aabrahami Jumal ja Naahori Jumal, nende vanemate Jumal, see mõistku kohut meie vahel!” Ja Jaakob vandus oma isa Iisaki Kartuse juures. 54 Ja Jaakob ohverdas mäe peal tapaohvri ning kutsus oma suguvennad leiba võtma. Ja nad võtsid leiba ning jäid ööseks mäele. 1 Aga Laaban tõusis hommikul vara, suudles oma poegi ja tütreid ning õnnistas neid; siis Laaban läks teele ja pöördus tagasi koju. 2 Ka Jaakob läks oma teed. Aga temale tulid vastu Jumala inglid. 3 Ja Jaakob ütles, kui ta neid nägi: „See on Jumala leer!” Ja ta pani sellele paigale nimeks Mahanaim.
Üle kahekümne Laabani juures töötatud aasta jooksul, oli Jaakobi suhe Laabaniga mandunud. Osaliselt oli probleem ka selles, et mõlemad mehed olid vägagi sarnased: mõlemad kaldusid petma ja valetama ning olid korduvalt üksteist üle kavaldanud. Ja nüüd, mil Jaakob oli salalikult põgenenud koos Laabani tütarde, lastelaste, karjade ja kodujumalatega, oli nende suhe täielikus madalseisus. Mehed vahetavad distantsilt omavahel vaid vihkamist ja süüdistusi (1Ms 31:26-42) ning tekib küsimus, kuidas nad tulevikus üldse saavad üksteist usaldada.
Kui need kaks ebausaldatavat röövlit viimaks siiski ausa lävimise ja vastastikuse kaitse kokkuleppe sõlmivad, kavandavad nad samas ka endile kohase ja pingutust nõudva lepingutseremoonia: püstitades mitte ühe vaid kaks kivisammast, kutsudes tunnistajaiks paljusid (s 53), tuues ohvreid ning vadudes Jumala (ja igaks juhuks ka jumaluste) ees pidulikke vandeid. Nad pöörduvad Jumala kui “Kartuse” poole (s 53,42) - nimi mis kannab endas ähvardust ja on kurjakuulutav - kuid mis ainsana on mõlemale jäänud allikaks, mida nad usaldavad.
Mõtiskledes selle teksti üle praeguses maailmas levivate usalduskriiside taustal - valitsustes, panganduses, äris, meedias, kirikus - meenus mulle palve, mille kirjutas Temple Gairdner oma pulma eelõhtul. Aidaku see kasvatada usaldust täna - kõikides suhetes meie elus.
Selle kommentaari autor: Jenny Peterson