Võib arvata, et rahva seas oli mitu pahameelest punetavat ja vingerdavat kuulajat, kui seda kohta Pauluse kirjast usklike kogunemisel ette loeti. Lisaks sellele, et Paulus just äsja oli väitnud, et koguduse võimumehed olid käitunud samamoodi kui need, kes Jeesuse risti lõid, võrdleb ta neid nüüd ka lastega.

Sellega ei taha Paulus öelda, nagu saaks kristlased jagada kahte sorti - ka kusagil mujal ei väida ta midagi sellist. Pigem pärineb taoline keelekasutus neilt, kes kritiseerisid Paulust, et ta kohtleb neid kui lapsi, andmata neile liha, mida nad väärinuks. Võibolla oli seal neid, kes kogesid, et Apolloselt nad seda liha said. Ometi oli nende tolle hetke lõhenemine ise kindlaks tõendiks sellest, et küpsust nad küll saavutanud polnud.

Ka ei olnud nad eriti vaimulikud, sest käitusid ja mõtlesid üsna samamoodi kui nende paganaist naabrid. Taas ei tähenda see, nagu ei kuulunuks nad Kristusele või oleks neil puudu Pühast Vaimust: vaid Paulus kordab siin, mida ütles sissejuhatuses: probleem on selles, et nad ei ela enda kutsumise kohaselt. See, kuidas nemad mõtlesid, oli paljas piimatoit. Ja sõnum ristilöödud Kristusest osutus neile (liiga) tugevaks lihatoiduks olevat. Kui siis Paulus taandab veel enda ning Apollose mustadeks ja higisteks päevatöölisteks Jumala majapidamises, kaob noil nurisejail vaip jalge alt. Mitte ükski korintlastest ei hakkaks käima mingi musta farmitöölise järel tema kaaskonnas. Taas on probleemi keskmes suhtumine.

Kui sageli kuuleme ka meie väiteid nagu: “See on minu kogudus” või “Ma olen asutajaliige” kui põhjendusi, mille alussel püütakse läbi suruda enda tahtmist kogu ülejäänud kogukonna peale? Taoline suhtumine on Jumalast kaugel, ning tühine. Kogudus ei ole ega saa iial olema “minu”, kellegi jaoks - see on üksnes Jumala oma: apostlid, piiskopid, õpetajad, pastorid ja koguduseliikmed - kõik koos. Ja see ei tähenda, et juhtimine puuduks.  Vaid, et juhtimine, mis pole kooskõlas ristist lähtuva tarkusega, ei ole Jumalast.