Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 8
Küsimus ebajumalatele ohverdatud lihast1Ebajumalatele ohverdatud liha kohta te ütlete: „Me teame, et meil kõigil on tunnetus.” Tunnetus teeb suureliseks, aga armastus ehitab.
2Kui kellelegi tundub, et ta on midagi tunnetanud, siis ta pole veel tunnetanud, kuidas peab tunnetama.
3Aga kui keegi armastab Jumalat, selle on Jumal ära tundnud.
4Ebajumalatele ohverdatud liha söömise kohta te ütlete: „Me teame, et maailmas ei ole olemas ühtegi ebajumalat ning et ei ole muud Jumalat kui üks.”
5Jah, kui olekski nõndanimetatud jumalaid, olgu taevas või maa peal, nõnda nagu inimeste meelest on jumalaid palju ja isandaid palju,
6siis meie jaoks on ometi ainult üks Jumal, Isa, kellest on kõik asjad, ja meie tema juurde teel, ning üks Issand, Jeesus Kristus, kelle läbi on kõik, ja ka meie tema läbi.
7Kuid kõikidel ei ole seda tunnetust. Mõned ju söövad harjumusest ebajumalatega tänini seda liha just nagu ebajumalale ohverdatut, ja nende sisetunne, nõrk nagu see on, saab määritud.
8Söök ei vii meid Jumalale lähemale. Kui me ei söö, ei jää me millestki ilma, ega saa me mingit kasu, kui sööme.
9Vaadake aga, et see teie meelevald kuidagi ei saaks komistuseks nõrkadele!
10Sest kui sind, kellel on tunnetus, näeb ebajumala kojas lauas istuvat keegi, eks siis tema sisetunnet, nõrka nagu see on, juhatata ebajumalate ohvriliha söömisele?
11Siis hukkub ju sinu tunnetuse tõttu nõrk vend, kelle pärast Kristus on surnud.
12Aga kui te nõnda patustate vendade vastu ja haavate nende nõrka sisetunnet, siis te patustate Kristuse vastu.
13Seepärast, kui söök viib kiusatusse mu venna, siis ma enam kunagi ei söö liha, et ma oma venda ei viiks kiusatusse.
Suhtumine „ma olen püham kui sina“ võib märkamatult võimust võtta. Liiga kindlad põhimõtted võivad viia selleni, et hakkame teiste üle kohut mõistma. Meie kindlalt läbimõeldud põhimõtted võivad viia iseka uhkuseni mitte ligimesearmastuseni (s 1).
Selles kirjas vastab Paulus muuhulgas ka Korintose kristlaste küsimusele ebajumalate ohvriliha kohta. Korintoses tähendas see arvatavasti enamikku lihast: osa sellest sõid paganapreestrid, osa söödi pidusöökidel, osa müüdi poodides. Igasugune liha, mida söödi, võis olla ohverdatud ebajumalatele. Mõned värskeltpöördunud kristlased, kes olid üles kasvanud neisse jumalatesse uskudes (s 7), keeldusid söömast igasugust liha. Teiste argument oli, et kuna ebajumalad pole jumalad, siis neile ohverdamine ei tähendanud mitte midagi ja Kristuses ei peaks niisuguseid piiranguid olema. Paulus näitab oma vastuses tegelikku probleemi: see pole mitte kristlik vabadus, vaid tunnetuse pidamine tähtsamaks armastusest (s 1). Ta osutab õrnalt nende uhkusele. „Meil kõigil on tunnetus." See on õige, et me usume ja järgime ainsat Jumalat (s 6). Jah, need ebajumalad pole küll jumalad, kuid selle tunnetuse tõttu ei tohiks trampida tundlikel teemadel (s 9).
Meile võib tunduda, et me teame midagi, kuid olgem ettevaatlikud (s 2). Juma tunneb meid ja Ta teab, kui palju me Teda armastame (s 3). Kui armastus on mõõdupuu, siis tunnetus pole nii tähtis kui armastusväärne suhtumine kaaskristlastesse, isegi kui see tähendab liha mittesöömist (või mitte sõitmist Mercedesega vms). Meie isekas tunnetus võib haavata kaaskristlasi ja meie vähene armastus nende vastu on patt Kristuse enda vastu (s 12). Kas meil on samasugune enesedistsipliin nagu Paulusel (s 13) – välja näidata armastust, isegi kui tunnetus nõuab teistsugust käitumist?
Selle kommentaari autor: Emlyn ja Tricia Williams