Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kn 8:54 - 66
Templi pühitsemine54Ja kui Saalomon oli lõpetanud palvetamise Issanda poole, kõik need palved ja anumised, siis ta tõusis üles Issanda altari eest, kus ta oli põlvitanud, käed sirutatud taeva poole,
55ja astus ette ning õnnistas kogu Iisraeli kogudust, öeldes valju häälega:
56„Kiidetud olgu Issand, kes on andnud rahu oma Iisraeli rahvale, nõnda nagu ta on öelnud! Ainsatki sõna ei ole langenud tühja kõigist ta headest sõnadest, mis ta oma sulase Moosese läbi on rääkinud.
57Olgu Issand, meie Jumal, meiega, nõnda nagu ta on olnud meie vanematega; tema ärgu jätku meid maha ja ärgu loobugu meist,
58vaid ta pööraku meie südamed enese poole, et käiksime kõigil ta teedel ja peaksime ta käske, määrusi ja seadlusi, nagu ta meie vanemaid on käskinud!
59Ja olgu need minu sõnad, millega ma olen anunud Issanda ees, Issanda, meie Jumala juures päevad ja ööd, et ta teeks õigust oma sulasele ja oma Iisraeli rahvale, nagu iga päev on tarvis,
60nõnda et kõik maa rahvad saaksid teada, et Issand on Jumal, aga mitte keegi teine!
61Ja teie süda olgu siiras Issanda, meie Jumala vastu, et te käiksite tema määruste järgi ja peaksite tema käske nagu täna!”
62Siis ohverdas kuningas ja kogu Iisrael koos temaga Issanda ees tapaohvreid.
63Saalomon ohverdas tänuohvriks, mida ta Issandale ohverdas, kakskümmend kaks tuhat veist ning sada kakskümmend tuhat lammast ja kitse. Nõnda pühitsesid kuningas ja kõik Iisraeli lapsed Issanda koja.
64Selsamal päeval pühitses kuningas Issanda koja ees oleva õue keskpaiga, sest ta ohverdas seal põletusohvri ja roaohvri ning tänuohvri rasvu, kuna vaskaltar Issanda ees oli liiga väike, et mahutada põletus- ja roaohvrit ning tänuohvri rasvu.
65Nõnda pidas Saalomon sel ajal Issanda, meie Jumala ees püha, ja kogu Iisrael koos temaga - üks suur kogudus Hamati teelahkmest kuni Egiptuseojani - seitse päeva ja seitse päeva, see on neliteist päeva.
66Kaheksandal päeval saatis ta rahva ära; nad õnnistasid kuningat ja läksid oma telkide juurde rõõmsatena ja heas meeleolus selle hea pärast, mida Issand oli teinud oma sulasele Taavetile ja oma Iisraeli rahvale.
Mulle meeldib vaadata häid koomikuid, kuid ühel aastaid tagasi toimunud tudengikontserdil, kus üht kolleegi jäljendati koos tema maneeridega peaaegu täiuslikult, oli tulemus hämmastaval kombel ikkagi julm ning kuri. Seda vaadates mõistsin, et taolisi asju saab hästi teha vaid tingimusel, kui jäljendajale tõeliselt meeldib see, keda ta jäljendab. Lahkus on palju olulisem kui arvatakse - kuid mõnikord eksitakse arvates, et tõelised kirstlased tohivad öelda üksnes häid sõnu inimeste kohta ning mitte iial vihjama, et nood võiksid teha ka midagi kurja. Piibel seda ei õpeta. Saalomon lõpetab oma palve sama realistlikult kui ta seda ka alustas: Iisraeli eksib kindlasti -sest me kõik eksime. Asja sisu on aga selles, et kui nad eksivad ning avastavad end kannatavat selle tagajärgede käes, siis on isegi sealt võimalik leida tee välja.
Selge, et siin on rohkem tingimusi (rohkem “kui’sid”). KUI nad tunnistavad oma tegusid, KUI nende süda muutub (s 47), KUI nad kahetsevad, ja KUI nad pöörduvad tagasi (Jumala poole) kogu oma südamest ja hingest (s 48) - siis on Jumal koheselt valmis neile appi tulema. Võibolla mõtiskles Jeesus just selliste salmide üle, enne kui jutustas loo kadunud pojast.
Saalomoni palve on üsna pikk, kuid see taandub tegelikult soovile, et Jumal oleks ka edaspidi se(llin)e nagu Ta on olnud. Jumalale pole tarvis öelda, milline ta on ning hoopiski mitte, milline ta peaks olema. Need, kes vajavad meeldetuletust, oleme meie - ning parim viis seda teha on rääkida üksteisega ja rääkida Jumalaga. Pea meeles, et üks meie peaeesmärke on “… et kõik maa rahvad saaksid teada, et Issand on Jumal, aga mitte keegi teine! “ (s 60).
Selle kommentaari autor: Mary Evans