Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kn 15:1 - 32
Juuda kuningas Abijam1Ja kuningas Jerobeami, Nebati poja kaheksateistkümnendal aastal sai Juuda kuningaks Abijam.
2Tema valitses Jeruusalemmas kolm aastat; ta ema nimi oli Maaka, Abisalomi tütar.
3Tema käis kõigis oma isa pattudes, mis too enne teda oli teinud; tema süda ei olnud siiras Issanda, oma Jumala vastu, nagu oli olnud ta isa Taaveti süda.
4Aga Taaveti pärast andis Issand, tema Jumal, temale Jeruusalemmas lambi, tõstes ta järglaseks tema poja ja jättes Jeruusalemma püsima,
5sest Taavet oli teinud, mis õige oli Issanda silmis, ega olnud kogu oma eluaja lahkunud kõigest sellest, mis ta temale oli käskinud, välja arvatud hett Uurija lugu.
6Rehabeami ja Jerobeami vaheline sõda kestis ka veel kogu ta eluaja.
7Ja mis veel tuleks öelda Abijamist ja kõigest, mis ta tegi, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus? Abijami ja Jerobeami vahel oli sõda.
8Ja Abijam läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti Taaveti linna. Ja tema poeg Aasa sai tema asemel kuningaks.
Juuda kuningas Aasa9Iisraeli kuninga Jerobeami kahekümnendal aastal sai Juuda kuningaks Aasa.
10Tema valitses Jeruusalemmas nelikümmend üks aastat; ta vanaema nimi oli Maaka, Abisalomi tütar.
11Aasa tegi, mis õige oli Issanda silmis, nõnda nagu ta isa Taavet,
12ja ta kaotas maalt pühamu pordumehed ning kõrvaldas kõik ebajumalad, mis ta vanemad olid teinud.
13Tema kõrvaldas ka oma vanaema Maaka kui valitsejanna, sellepärast et too oli teinud Aŵera häbikuju; Aasa hävitas tema häbikuju ja põletas selle Kidroni orus.
14Aga ohvrikünkaid ei kaotatud; ometi oli Aasa süda siiras Issanda vastu kogu ta eluaja.
15Ja ta viis Issanda kotta, mis ta isa oli pühitsenud ja mis ta ise pühitses: hõbeda, kulla ja riistad.
Aasa leping Ben-Hadadiga16Aga Aasa ja Iisraeli kuninga Baesa vahel oli sõda kogu nende eluaja.
17Iisraeli kuningas Baesa tuli Juuda vastu ja kindlustas Raama, et Juuda kuningal Aasal ei oleks välja- ega sissepääsu.
18Siis võttis Aasa kõik hõbeda ja kulla, mis oli järele jäänud Issanda koja varanduste hulgast ja kuningakoja varanduste hulgast, ja andis selle oma sulaste kätte; ja kuningas Aasa läkitas need Ben-Hadadi juurde, kes oli Hesjoni poja Tabrimmoni poeg, Süüria kuningas, kes elas Damaskuses, öeldes:
19„Minu ja sinu vahel olgu leping, nagu oli minu isa ja sinu isa vahel! Vaata, ma läkitan sulle anniks hõbedat ja kulda. Mine, tühista oma leping Iisraeli kuninga Baesaga, et ta läheks ära minu kallalt!”
20Ja Ben-Hadad kuulas kuningas Aasat ning läkitas oma sõjaväepealikud Iisraeli linnade vastu ja vallutas Ijjoni, Daani ja Aabel-Beet-Maaka ja kogu Kinneroti koos kogu Naftalimaaga.
Järgmised kaks peatükki näitavad ilmekalt jutustaja eesmärki - talletada mitte ainult poliitilist või religioosset kroonikat, vaid pigem “püha” ajalugu, koos kohase teoloogilise kommentaariga. See jutustus toob esile kriitilised erinevused Iisraeli ja Juuda nelja kuninga vahel rohkem kui 50 aasta vältel, ning teeb seejärel teoloogilised järeldused. Meie ülesanne - ja see pole lihtne - on mõista selle ajaloo tähendust oma elule. Jeesuse jüngritena oleme ühtlasi ka “valitud rahvas, kuninglik preesterkond, püha rahvas, Jumala eriline omand” (1Pt 2:9 )
Aasat, kes oli 41 aastat Juuda kuningas, võrreldakse kolme ülejäänud monarhiga selles peatükis. Vaata neid teisi. Abija ei suutnud elada tema nimes peituva tõotuse kohaselt - “minu (jumalik) Isa on Issand”, tähendab tema nimi - vaid tal puudus igasugune huvi Jumala teenimiseks, vastupidiselt oma vanaisale või pojale. Naadab ja Baesa, kes järgisid Jerobeami eeskuju, “tegid kurja Issanda silmis”. Ainult Aasa tegi seda, mis oli õige Issanda silmis, sh ka hävitades viljakuskultused, mis olid Juudas võimsalt levinud Rehobeami valitsusajast alates. Ta röövis isegi oma vanaemalt tema staatuse, sest viimane oli ehitanud šokeerivalt rüveda pühapaiga hoorade jumalannale, Ašerale (s 13).
Me teame, et ebajumalakummardamine ei ole jäänud vaid ajaloo lehekülgedele, vaid see uuendab end järjepidevalt. Oma olemuses on ebajumalakummardamine inimese enda loomingu, kujutlusvõime, oskuste ja töövõime usaldamine - viimselt muutub see vältimatult viljatuks ning hävitavaks protsessiks, mis röövib meilt eluandva läheduse oma Loojaga. Mis saab siis olla veel olulisem, kui kindlaks teha meie aja ebajumalad, nimetades neid Jumala vastaseid asju, mis karjuvad ja nõuavad meie ustavust, kuid mille suhtes tuleb meil jätuvalt valvel olla? Me ei tohiks alahinnata selle protsessi väljakutset, sest ebajumalakummardamine on salakaval ning sageli ka jõuliselt veenev.
Selle kommentaari autor: Steve Bradbury