Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 22:15-22
Variserid kiusavad Jeesust küsimusega maksurahast15Siis variserid läksid ja võtsid nõuks Jeesus ta sõnadest lõksu püüda.
16Ja nad läkitasid tema juurde oma jüngreid koos heroodeslastega ütlema: „Õpetaja, me teame, et sa oled tõemeelne ja õpetad Jumala teed tões ja sa ei hooli kellestki, sest sa ei vaata inimese isikule.
17Ütle nüüd meile, mis sa arvad, kas keisrile peab andma pearaha või ei?”
18Aga Jeesus ütles nende kurjust ära tundes: „Mis te mind kiusate, silmakirjatsejad?
19Näidake mulle maksuraha!” Nemad tõidki ta kätte teenari.
20Ja ta küsis neilt: „Kelle pilt ja kiri sellel on?”
21Nad ütlesid temale: „Keisri.” Siis ta ütles neile: „Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!”
22Seda kuuldes nad hämmastusid ja lahkusid, jättes ta sinnapaika.
Üldine vaenulikkus võib tekitada kummalisi liite. Heroodese toetajad soosisid ühtlasi roomlaste poolt heakskiidetud juutide nukuvalitsejat, Heroodes Antipast. Variseride kireks oli käsuseaduse pidamine. Jeesus mõistab, et nende küsimuse taga ei ole reaalset huvi, vaid lõksupüüdmise katse. Tundub, nagu oleks Jeesus sattunud olukorda, kust puudus väljapääs. Tema missiooni osaks polnud ühineda kummagi parteiga. Selle asemel vaatab ta küsimuse taha, adresseerides isikliku suhte teemat, mis kõikidel peaks Jumalaga olema. Ka meie satume liiga tihti kitsikusse arvates, et meil tuleb tingimata valida mingite kaasaegsete parteide vahel, ning selles kitsikuses võime pakilised teemad segamini ajada vältimatutega. See omakorda aga võib kaasa tuua konflikte ja lõhestumisi kristlaste vahel, hävitades nende tunnistuse Issandast Jeesusest.
Jeesus aktsepteerib kodanikukohustusi ka koloniseerijate võimu all, mis ilmnes diskussioonist roomlaste mündi ümber. Tema suhtumine maksude maksmisse jätkub Pauluse õpetuses Rm 13. peatükis, ning Peetruse õpetuses 1Pt 2. peatükis. Samuti on see aluseks hilisema konflikti käsitlemisel Rooma riigiga, millest räägitaks Ilmutuse raamatus. Kui keiser püüdis endale võtta seda, mis kuulus Jumalale, kuulutades end jumalaks ning nõudes rahvalt enda jumalana kummardamist - austust, mis kuulub üksnes tõelisele Jumalale - olid kristlased valmis kannatama sõnakuulmatuse tagajärgi. Nende tunnistus ja kannatus muutusid relvadeks, millega astuti vastu riigi ületähtsustamisele.
Kaasaegse riigi kodanikena, on paljud tänapäeva kristlased kaasatud ka poliitilisse tegevusse. See on meie kodanikuvastu(tu)s “keisrile”, kuid me oleme unustanud Jeesuse eeskuju kui arvame, et inimkonna südame keskmes olevat alusprobleemi -meie mässu Jumala ja Tema valitsemise vastu - saab lahenada poliitiliste vahenditega. Isegi väga head seadused ei too inimeste keskele õigsust, siiski võime näha, et õige valitsus patust täidetud ühiskonnas on äärmiselt oluline selleks, et “panna piirid…. kangekaelsetele, mässajatele ning kurjategijatele”, ja et kristlastel on oma osa sellise valitsuse rajamisel.
Selle kommentaari autor: Ray Porter