Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 47:13-31
Joosepi tegevus näljahäda leevendamiseks13Aga kogu maal ei olnud leiba, sest näljahäda oli väga kange, ja Egiptusemaa ja Kaananimaa olid näljast nõrkemas.
14Ja Joosep kogus kokku kõik Egiptusemaal ja Kaananimaal leiduva raha vilja eest, mida osteti; ja Joosep viis raha vaarao kotta.
15Kui raha oli lõppenud Egiptusemaalt ja Kaananimaalt, siis tulid kõik egiptlased Joosepi juurde, öeldes: „Anna meile leiba! Kas peame su silma ees surema, sellepärast et raha on otsas?”
16Ja Joosep vastas: „Andke oma loomad ja mina annan teile nende eest, kui raha on otsas.”
17Ja nad tõid oma loomad Joosepile ja Joosep andis neile leiba hobuste, lamba- ja kitsekarjade, veisekarjade ja eeslite eest; nõnda muretses ta neile sel aastal leiba kõigi nende loomade eest.
18Kui see aasta lõppes, siis järgmisel aastal tulid nad tema juurde ja ütlesid temale: „Me ei saa oma isandale salata, et raha on otsas ja loomakarjad on meie isanda käes. Meil ei ole isanda ees muud üle jäänud kui ainult meie ihud ja põllumaa.
19Kas peame su silma ees surema, niihästi me ise kui meie põllud? Osta meid ja meie põllud leiva eest, et me oma põldudega saaksime vaaraole orjadeks! Anna meile seemet, et jääksime elama ega sureks ja et põllud ei jääks tühjaks!”
20Siis Joosep ostis vaaraole kogu Egiptuse põllumaa, sest egiptlased müüsid igaüks oma põllu, sellepärast et nälg ahistas neid. Nõnda sai maa vaarao omaks.
21Ja ta tegi rahva tema orjaks, Egiptuse ühest äärest teiseni.
22Ainult preestrite põldusid ta ei ostnud, sest preestritel oli sissetulek vaaraolt ja nemad elatusid sissetulekust, mida vaarao neile andis; seepärast nemad ei müünud oma põldusid.
23Ja Joosep ütles rahvale: „Vaata, ma olen nüüd ostnud teid ja teie põllud vaaraole. Näe, siin on teile seemet, külvake see põldudele!
24Aga saagist peate andma viiendiku vaaraole, kuna neli osa jäägu teie kätte teile põlluseemneks, samuti toiduks teile ja neile, kes teie peredes on, ja toiduks teie väetitele lastele.”
25Ja nad vastasid: „Sina oled meid elus hoidnud! Kui leiame armu oma isanda silmis, siis jääme vaaraole orjadeks.”
26Ja Joosep tegi selle seaduseks Egiptuse põllumaa kohta tänapäevani, et vaaraole saab viiendik; ainult preestrite põllud ei saanud vaarao omaks.
Jaakobi viimne tahe27Ja Iisrael jäi elama Egiptusemaale Gooseni maakonda; nad jäid sinna paigale, olid viljakad ja neid sai väga palju.
28Ja Jaakob elas Egiptusemaal seitseteist aastat, ja Jaakobi päevi, tema eluaastaid, oli sada nelikümmend seitse aastat.
29Kui Iisraeli surmapäev ligines, siis ta kutsus oma poja Joosepi ning ütles temale: „Kui ma nüüd olen su silmis armu leidnud, siis pane oma käsi mu puusa alla ja osuta mulle heldust ja truudust: ära mata mind Egiptusesse,
30sest ma tahan magada oma vanemate juures. Vii mind Egiptusest ära ja mata nende hauda!” Ja ta vastas: „Ma teen su sõna järgi!”
31Ja tema ütles: „Vannu mulle!” Ja ta vandus temale. Siis Iisrael kummardas voodi peatsi poole.
On tähelepanuväärne, kuidas tänases loos tõuseb esile see, et vaatamata takistustele ei vaadanud Joosep ega ka Jaakob kumbki tagasi, vaid valmistusid mõlemad omal viisil tuleviku vastu. Joosep valmistus tulevaste jõukate aegade tarvis Egiptuses, Jaakob aga pidas silmas lähenevat surma. Mõlemad olid vastamisi suurte väljakutsetega nii otsustusvõime kui ka kindlameelseks jäämise osas, kuid nad suutsid hoida Jumala kaugemale ulatuvad plaane jätkuvalt silme ees (vt 1Ms 45:6-7; 1Ms 46:4; 1Ms 47:25-30). Nad teadsid, kes oli teinud selle plaani ning kuhu see välja viis.
Puusa alla asetatud käsi tähendas kahtlemata väga intiimset žesti (s 29) - ja vähestele anti kutse sel viisil vannet anda. See näitas, et kord antud tõotus sidus osapooli kõige võimsamal võimalikul viisil.
Jaakobile ei olnud miski muu nüüd olulisem, kui teadmine, et peale oma surma lahkub ka tema Eiptusest ning läheb tagasi Kaananimaale. Just see oli paik, kuhu Jumal oma rahva tulevikus viia oli tõotanud, ja Jaakob soovis olla nendega koos.
Selle kommentaari autor: Terry Clutterham