Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 14:12-26
Jeesuse viimne paasasöömaaeg12Ja hapnemata leibade püha esimesel päeval, kui paasatalle tapetakse, ütlesid Jeesuse jüngrid talle: „Kuhu sa tahad, et me läheme ja valmistame, et sa võiksid süüa paasat?”
13Ja ta läkitas kaks oma jüngrit ja ütles neile: „Minge linna ja te kohtate veekruusi kandvat inimest. Minge temaga kaasa
14ja kuhu tahes ta ka sisse astuks, ütelge majaperemehele: „Õpetaja ütleb: Kus on mu võõrastetuba, kus ma võiksin süüa paasat koos oma jüngritega?”
15Ja tema näitab teile suurt vaipadega kaetud ning valmisseatud ülemist tuba, ja seal valmistage meile söömaaeg!”
16Ja jüngrid läksid ära ja tulid linna ning leidsid kõik nii olevat, nagu Jeesus neile oli öelnud. Ja nad valmistasid paasasöömaaja.
17Ja õhtul tuli Jeesus nende kaheteistkümnega.
18Kui nad lauas istusid ja sõid, ütles Jeesus: „Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast, kes on minuga koos söömas, annab mu ära.”
19Nad jäid nukraks ja hakkasid üksteise järel talle ütlema: „Ega ometi mina?”
20Aga Jeesus ütles neile: „Üks teist kaheteistkümnest, kes sööb minuga samast kausist.
21Jah, Inimese Poeg läheb küll ära, nii nagu temast on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Sellele inimesele oleks parem, kui ta poleks sündinud.”
22Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas, murdis ja andis neile ning ütles: „Võtke! See on minu ihu.”
23Ja ta võttis karika, tänas ja andis selle neile, ja nad kõik jõid sellest.
24Ja ta ütles neile: „See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest.
25Tõesti, ma ütlen teile, mina ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma joon uut Jumala riigis.”
Jeesus kuulutab ette, et jüngrid jätavad ta maha26Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja Õlimäele.
Tänane tekst on täis kontraste. Eilses tekstis moodustasid kontrastpaari Maarja ja Juudas, - ühelt poolt täielik oma vara äraandmine usu pärast, teisalt kaine kalkulatsioon isiklikes huvides. Täna aga on Juudase äraandmine raamistatud jutustusega Temast, kes andis iseenese meie kõikide eest. Jeesus, kes nägi Maarja südamesse, teadis ka seda mis oli Juuda südames.
Sageli oleme oma kogudustes sedavõrd harjunud Püha Õhtusöömaaja lauaga, et ei pane tähele šokki, mida jüngrid pidid kogema kui Jeesus rääkis neile oma ihu söömisest ja oma vere joomisest - kahest kõige tugevamast tabust juutide jaoks. “Loodud olendi elu on tema veres” (3Ms 17:11-12). Loomulikult on see asja sisu: “Sest ilma verevalamiseta ei ole andeksandmist” (Hb 9:22). Väga paljud traditsioonid rõhutavad verevalamise sügavat sümboolikat. Aga kõige selle keskel võime ikkagi mööda minna tegelikult toimunud kohtumisest ning jäädagi tähistama ainult rituaali. Vein võib olla sümbol, kuid Jeesuse valatud veri oli täiesti reaalne; lepitus ja lunastus olid reaalsed; andeksandmine ja meie osadus on reaalne. Jeesuse elu ristub otseselt meie eluga, individuaalselt ja ka osaduskondlikult. Ja selles on tõeline roog meie näljastele hingedele. Siin on tõeline andeksandmine, tervenemine, tervikliku isiku taastamine, armastus ja julgeolek.
Iga Jeesuse Kristuse tõeline järgija siseneb sellesse loose nii nagu mitte ühessegi teise piibli jutustusse. Jeesus kindlustas isiklikult selle, et igaüks, kes Temasse usub - kuni aegade lõpuni, saab osaliseks selles draamas. Me kõik istume selle laua ümber. Jah, meie hulka saab loendada müriaadides, ja ometi - igaüht tõmmatakse samasugusesse isiklikku lähedusse Jeesusega, aga ka üksteisega - nii nagu see oli esimese 11 jüngri puhul.
Me kõik mäletame Jeesuse surma, kogedes selle laua ümber Tema elavat ja tegelikku, jõuduandvat ligiolu, eelmaitset sellest suurest pidusöömajast mis on ootamas eel. See on: “tulevik, mis on tulnud meiega kohtuma olevikus”.
Selle kommentaari autor: Annabel Robinson