Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 15:1-15
Pilaatus mõistab Jeesuse surma1Ja kohe varahommikul, kui ülempreestrid koos vanemate ja kirjatundjatega ning terve Suurkohus olid langetanud otsuse, viisid nad Jeesuse aheldatult ära ning andsid Pilaatuse kätte.
2Ja Pilaatus küsis temalt: „Kas sina oled juutide kuningas?!” Jeesus aga kostis talle: „Need on sinu sõnad.”
3Ja ülempreestrid kaebasid palju ta peale.
4Aga Pilaatus küsis temalt taas: „Kas sa midagi ei vasta? Vaata, kui palju nad su peale kaebavad!”
5Aga Jeesus ei vastanud enam midagi, nii et Pilaatus pani imeks.
6Aga pühade eel tavatses maavalitseja vabaks lasta ühe vangi, keda nad palusid.
7Koos mässumeestega, kes olid mässu ajal mõrva toime pannud, oli aheldatud üks Barabase-nimeline mees.
8Ja üles tulnud rahvahulk hakkas paluma, et ta teeks neile nagu tal tavaks.
9Pilaatus aga küsis neilt: „Kas te tahate, et ma lasen teile vabaks juutide kuninga?”
10Ta ju mõistis, et ülempreestrid olid kadedusest Jeesuse tema kätte andnud.
11Aga ülempreestrid ässitasid rahvahulka nõudma, et ta pigem laseks neile vabaks Barabase.
12Pilaatus aga küsis neilt veel kord: „Mis ma siis pean tegema temaga, keda te nimetate juutide kuningaks?”
13Nemad aga karjusid taas: „Löö ta risti!”
14Pilaatus ütles neile: „Kuidas nii, mis halba ta siis on teinud?” Ent nemad karjusid üha valjemini: „Löö ta risti!”
15Aga Pilaatus, tahtes rahvahulga meele järgi olla, laskis neile vabaks Barabase, ent Jeesust laskis piitsutada ja andis ta risti lüüa.
Pilaatus sai väga hästi aru, miks religioossed juhid tahtsid Jeesust surma saata – see oli kadedus. Ebastabiilse ja äärealal asuva provintsi kubernerina oli ta ennegi rahvaga vastuolus olnud, siiski ei olnud tal veelkord vaja järjekordse ülestõusuga oma ülemuste tähelepanu alla sattuda. Pilaatus võis tõesti ka sisemist võitlust pidada oma südametunnistuse ja komplitseeritud isiklike teemadega ( sh ka oma naise unenäoga) nagu Markus sellest kirjutab, ometi toob Markuse täpne ülevaade selgelt esile, mis oli tema lõpliku otsuste tõeline motiiv (s 15): hirm rahvahulkade mässamise ees. Pilaatuse hilisemast ajaloost on erinevaid legende: ta tõesti kõrvaldati mõne aasta pärast oma ametikohalt, peale järjekordset ülestõusu ning mitmete süütute inimeste hukkamist. Mõned antiiksed ajalooürikud viitavad et peale seda sooritas Pilaatus enesetapu; teised jälle, et temast sai kristlane. Praegu ei ole võimalik kumbagi tõestada, üllataval kombel aga meenutavad teda Põhja – Aafrika iidsed kirikud pühakuna.
Enne kui ta toodi selle vastuolulise ja närvilise mehe kohtujärje ette, oli Jeesust juba pekstud ( 14; 65). Nüüd pekstakse teda rooskadega ( piitsadega). Pilaatus ehk lootis et taoline ränk karistusviis rahustab rahva, aga Markus seob selle hoopis ristilöömise protsessiga ühtseks tervikuks. Iga lugeja teadis, et see brutaalne ja pikaldane piinamisviis oli osa roomlaste hukkamismetoodikast, mis hukatava kannatusi lisades kiirendas ühtlasi tema surma. Evangelikaalsete kristlastena võime mõnikord keskenduda Jeesuse ohvrisurmale sedavõrd, et ei pööra enam tähelepanu sellele, et Jeesust meie patu eest ka karistati, ning kuidas nt ka apostellik usutunnistus kinnitab, et osa sellest kohutavast karistusest toimus enne tema ristilöömist. Film „Passion“ , mis seda karistuse osa pikalt illustreerib, toob just selle asjaolu veelgi selgemalt esile. Olles professionaalne piibliuurija võin kinnitada kinolinal esitatava tõesust, aga isiklikult tähendas see minu jaoks ka seda, et enamiku aega sellest osast ei suutnud ma ekraanile vaadata. Ometi aitas just see film veelgi süvendada minu sügavat tänutunnet Jeesuse vastu, selle eest - et Ta mitte ainult ei läinud surma, vaid oli valmis ka taolisel viisil kannatama minu eest.
Jesaja prohveteering ( 53;5) pidi saama täidetud. Ja kui Pilaatus „andis“ Jeesuse ristilöömiseks, andis ta tema surema antiikmaailmale kõige julmemal teadaoleval viisil.
Selle kommentaari autor: John Harris