Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 16:25-40
Vangistamine Filippis25Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid.
26Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla.
27Kui nüüd vangivalvur unest ärkas ja nägi vanglaukse lahti olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis end tappa, arvates, et vangid on põgenenud.
28Paulus hüüdis aga valju häälega: „Ära tee enesele kurja, sest me kõik oleme siin!”
29Siis palus valvur tuld, tormas sisse ja heitis värisedes Pauluse ja Siilase ette maha,
30tõi nad välja ning ütles: „Isandad, mis ma pean tegema, et pääseda?”
31Aga nemad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!”
32Ja nad rääkisid Issanda sõna temale ja kõigile, kes olid tema kojas.
33Ja vangivalvur võttis nad tollel öötunnil enda juurde ja pesi nende haavad. Ning otsekohe ristiti tema ja kõik ta omaksed.
34Siis ta viis nad oma kotta, kattis neile laua ja oli ülirõõmus, et ta kogu perega oli hakanud uskuma Jumalasse.
35Kui valgeks läks, läkitasid võimukandjad kohtuteenrid ütlema: „Lase need inimesed vabaks!”
36Vangivalvur teatas need sõnad Paulusele: „Võimukandjad on saatnud sõna, et teid vabaks lastaks. Tulge siis nüüd välja ja minge rahuga!”
37Paulus aga vastas neile: „Nad on meid avalikult peksnud ilma kohut mõistmata, ent meie oleme Rooma kodanikud; nad on meid vangi heitnud ja tahavad nüüd meid salaja välja ajada?! Nii see ikka ei lähe! Tulgu nad ise ja viigu meid välja!”
38Kohtuteenrid andsid need sõnad võimukandjaile edasi. Kui nood kuulsid, et apostlid on Rooma kodanikud, lõid nad kartma
39ning tulid ja palusid neilt vabandust, tõid nad välja ja palusid linnast lahkuda.
40Siis tulid apostlid vanglast välja ja läksid Lüüdia poole. Ja kui nad vendi olid näinud ja julgustanud, läksid nad minema.
Tänased salmid näitavad meile, kuidas evangeelium toob vabaduse, ja ka seda, kuidas me peaksime tagama, et meil oleks vabadus evangeeliumi kuulutada. Viis, kuidas Luukas räägib Pauluse vangistamisest Filipis, on püsivalt optimistlik, hoolimata vastuseisust. See annab lootust, et vastased on avatud pöördumisele (nagu vangivalvur) või muutumisele (näiteks kohtunikud).
Kõigepealt võib märkida, kuidas alandus, ebaõiglus ja valu panid Pauluse ja Siilase palvetama ja laulma - see on proovitud meetod kannatuse talumiseks! (s 27,42,43,62). Me võime kohtuda hirmutavate olukordadega, kuid keskendumine igavestele asjadele aitab meil näha Jumala kätt ja eesmärki. Paljud võivad tunnistada, et "laulud aitavad tõel jõuda sügavale südamesse", ning oma kogemusi mõtestada. Ka tagakiusu taludes võib rõõmustada (5:41).
Seejärel näeme, kuidas evangeelium teeb vabaks ka vangivalvuri. Pane tähele, milline tugev emotsionaalne mõju oli talle sellel, et Paulus ja Siilas ei soovinudki põgeneda (s 29,30). Pauluse mure tema pärast (s 28), hoolimata sellest, mida Paulus läbi elas, paneb vangivalvuri mõtlema elu tähtsate küsimuste üle (s 30). Usk, et ta on "täis rõõmu" (s 34), see on Luukase teemaarenduse võti (Lk 2:10; 6:23; 15:7,10; 19:6).
Kui Paulusel palutakse vanglast lahkuda, ei võta ta kohe vastu pakutud vabadust (s 37). Ta nõuab, et kohtunikud tunnistaksid viga ja protestib alusetu peksmine vastu. Keeldumine lahkuda ilma avaliku õigeksmõistmiseta näitab, et Paulus soovis, et avalikkus mõistaks tema missiooni. "Teadmatusel ja ebaõiglusel ei tohi lasta maskeeruda avalikkuse silmis tõeks ja õiguseks." (R.C. Tannehill). Niisugune käitumine jättis Paulusest maha vabadust hindava koguduse.
Selle kommentaari autor: Paul Woodbridge