Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kn 2:15-25
Eliisa jätkab Eelija tegevust15Kui prohvetijüngrid, kes olid Jeerikos, nägid seda vastaskaldalt, siis nad ütlesid: „Eelija vaim hingab Eliisa peal.” Ja nad tulid temale vastu ning kummardasid teda maani.
16Ja nad ütlesid temale: „Vaata ometi, su sulaseid on viiskümmend meest, vahvad mehed; nad võiksid ju minna ja otsida su isandat, sest vahest on Issanda Vaim ta ära viinud ja heitnud mõne mäe peale või mõnda orgu?” Aga ta vastas: „Ärge läkitage kedagi!”
17Kuid nad käisid temale peale kuni piinlikkuseni, nõnda et ta ütles: „Läkitage siis!” Siis nad läkitasid viiskümmend meest ja need otsisid kolm päeva, aga ei leidnud Eelijat.
18Kui nad tulid tagasi tema juurde, kuna tema oli jäänud Jeerikosse, siis ta ütles neile: „Eks ma öelnud teile, et ärge minge!”
19Ja linna mehed ütlesid Eliisale: „Vaata nüüd, linna asupaik on hea, nagu mu isand näeb, aga vesi on paha ja maal on nurisünnitusi.”
20Ja tema ütles: „Tooge mulle üks uus kauss ja pange sellesse soola!” Ja nad tõid temale.
21Siis ta läks välja veeallikale ja viskas sinna sisse soola ning ütles: „Nõnda ütleb Issand: Mina olen selle vee parandanud, sellest ei tule enam surma ega nurisünnitusi.”
22Ja vesi muutus heaks Eliisa sõna kohaselt, mis ta ütles, ja on seda tänapäevani.
23Sealt läks ta üles Peetelisse; ja kui ta oli teel üles, siis tulid väikesed poisid linnast välja ja pilkasid teda ning ütlesid temale: „Tule üles, kiilaspea! Tule üles, kiilaspea!”
24Kui ta pöördus ja nägi neid, siis ta needis neid Issanda nimel. Ja metsast tulid kaks karu ja kiskusid neist lõhki nelikümmend kaks poissi.
25Tema aga läks sealt Karmeli mäele ja pöördus siis tagasi Samaariasse.
Kord palus sõber, et kõneleksin tema kodus peetaval kooolekul, ning arvas, et peaksin tulema veidi varem, et saaksime koos palvetada. Kohale jõudes hõõgusin sisemiselt ärritusest, sest olin just ägedalt tülitsenud oma pojaga. Palvet alustades nägin pilti veeallikast, mis voolas välja mu südamest. Janused inimesed tulid ja sirutasid välja tühjad kruusid, kuid minu südamest voolav vesi oli ohtlikult saastatud. Kui jääme viha pidama või saadud valust kinni hoidma, on meie hing saastatud nii kaua, kui anname oma valu Jumalale. Kui me seda ei tee, kahjustame inimesi keda teenime.
Too väikeste marakrattide kamp tegi Peeteli prohvtite elu ilmselt üsna kibedaks (s 3). Kui nad karjusid “ Mine üles, mine üles…” tähendas see Eliisa jaoks, et nad soovisid tema surma. Tundub, et neile oli vastumeelne olnud Eelija porhvetlik innukus, aga kuuldused viimase tule süütamise võimest hoidsid nende kiusamise siiski teatud piirides. Eelija järglase puhul aga olid nad otsustanud ta lihtsalt minema peletada. Eliisa ei olnud see, kes karud neile kallale saatis, kuid kõik, kes sellest loost kuulsid mõistsid, et Eliisat tuleb kohelda samasuguse aupakllikkusega nagu Eelijatki.
Selle kommentaari autor: Richard Harvey