Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kn 5:15-27
Eliisa teeb terveks pidalitõbise Naamani15Siis ta läks tagasi jumalamehe juurde, tema ja kogu ta saatjaskond; ta tuli ja astus tema ette ning ütles: „Vaata, nüüd ma tean, et kogu maailmas ei ole Jumalat mujal kui ainult Iisraelis. Võta siis nüüd see tänuand oma sulase käest!”
16Aga Eliisa vastas: „Nii tõesti kui elab Issand, kelle ees ma seisan, ma ei võta mitte.” Ja Naaman käis temale peale, et ta võtaks, kuid ta keeldus.
17Ja Naaman ütles: „Kui mitte, siis lase ometi anda oma sulasele nii palju mulda, kui muulapaar jaksab kanda, sest su sulane ei taha enam ohverdada põletus- ja tapaohvreid muile jumalaile kui ainult Issandale!
18Selle asja pärast aga andku Issand andeks su sulasele: kui mu isand läheb Rimmoni templisse, et seal kummardada minu käele nõjatudes, ja minagi kummardan Rimmoni templis, siis andku Issand andeks su sulasele selle pärast, kui ma pean kummardama Rimmoni templis!”
19Ja Eliisa ütles temale: „Mine rahuga!” Aga kui ta oli läinud tema juurest tüki maad eemale,
20siis mõtles Geehasi, jumalamehe Eliisa teener: „Vaata, mu isand keeldus võtmast selle süürlase Naamani käest, mis ta oli toonud. Nii tõesti kui Issand elab, ma jooksen temale järele ja võtan ta käest midagi.”
21Ja Geehasi tõttas Naamanile järele. Kui Naaman nägi teda enesele järele jooksvat, siis astus ta vankrist temale vastu ja küsis: „Kas kõik on hästi?”
22Ta vastas: „Hästi. Mu isand läkitas mind ütlema: Vaata, just nüüd tuli mu juurde Efraimi mäestikust kaks noort meest prohvetijüngreist. Anna neile talent hõbedat ja kaks pidurüüd!”
23Ja Naaman ütles: „Ole hea, võta kaks talenti!” Ja ta käis temale peale ning sidus kaks talenti hõbedat kahte kukrusse ja andis need koos kahe pidurüüga oma kahe teenri kätte, et nad kannaksid neid Geehasi ees.
24Aga kui Geehasi jõudis künkale, siis ta võttis need nende käest ja pani kotta hoiule; siis saatis ta mehed minema ja need läksid ära.
25Ja ta läks sisse ning astus oma isanda juurde. Ja Eliisa küsis temalt: „Kust sa tuled, Geehasi?” Ja ta vastas: „Su sulane pole käinud ei siin ega seal.”
26Aga Eliisa ütles: „Kas mu süda ei käinud koos sinuga, kui mees pöördus oma vankrist sulle vastu? Kas nüüd on aeg võtta hõbedat ja hankida riideid, õlipuuaedu ja viinamägesid, lambaid, kitsi ja veiseid, sulaseid ja teenijaid?
27Sellepärast jääb Naamani pidalitõbi igavesti sinu ja su soo külge.” Ja Geehasi läks ta juurest välja, olles pidalitõvest valge nagu lumi.
Geehasist võiks ju aru saada - Ellisast järgmise mehena pidai ta ilmselt vastutama kõikide majapidamiskulude eest - samas valetamine selle kohta kus ta käinud oli, annab ta ära (s 25). Võrgutatud rikkusest, mille Naaman enesega kaasa tõi, ei suuda Geehasi vaadata kuidas kogu see rikkus läheb (kasutult?) tagasi võõrale maale. See mis sünnib, on nagu kurb kõrvaltoon kõikide silme all äsjatoimunud Iisraeli Jumala suure väe ilmnemisele. Lisaks oli ju võidetud ka suure väepealiku poolehoid ning viimane oli end pühendanud kummardama ainsat tõelist Jumalat, isegi oma maale tagasijõudes.
Geehasi kasutab kaubategemiseks tegelikult Jumala armu, mida Jumal kõikidele jagab tasu ootamata. Kas meie peame armu iseenesestmõistatavaks ning oleme nõus kõike seda, mida meile on armust antud kasutama teiste ekspluateerimiseks? Jõukates riikides panustatakse suuri summasid selleks, et vältida põgenike masse ja asüülitaotlejaid, ning seda tehakse omaenda hea elustandardi säilitamise nimel.
Minu riigis, kus põhiosa selle rahvastikust moodustavad immigrandid teistest riikidest, tähendab selline suhtumine ukse teiste nina ees kinnilöömist siis, kui ise on sisse saadud. Selline käitumine ei peegelda kuidagi “avatud embust ristil” * , ega ka helduse põhimõtet, mida õpetab meile Vana Testamendi seadus (näiteks põlluäärte noppimata jätmine, juubeliaasta, 3Ms 19:9-10), ja see pole ka Pauluse ettekirjutuse täitmine olla külalislahke ( Rm 12:13). On neid, kes isiklikul tasandil siiski reageerivad oma ligimeste täitmata esmavajadustele - neid elukoha ning toetusega varustades , aga tundub peaaegu võimatu muuta suhtumist laiemalt ühiskonnas, kus tarbimisjanu on liikumapanevaks jõuks.
Ahnus vallandab mitmeid hävitavaid jõude: hädasolijate kõrvaletõrjumise, ületöötamise nende puhul, kellel on õnn omada töökohta, looduslike ressursside kuritarvitamise; inimese kui kauba käsitlemise jpm. Parim vastumürk sellisele suhtumisele on tänulikkus - see on tunnustamine, et kõik mis meil on, tuleb Jumalalt, kes armu jagab vabalt, ning kelle ainuke ootus meile on, et tunnistaksime kõiges oma sõltuvust Temast.
* M Volf, Exclusion and Embrace, Abingdon, 1994
Selle kommentaari autor: Jennifer Turner