Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 21:27-40
Paulus vahistatakse templis27Aga kui need seitse päeva hakkasid lõpule jõudma, nägid Aasiast tulnud juudid Paulust pühakojas. Need ajasid möllama kogu rahva ja pistsid oma käed tema külge,
28hüüdes: „Iisraeli mehed, tulge appi! See ongi see inimene, kes kõigis paigus õpetab meie rahva ja Seaduse ja selle paiga vastu. Ja nüüd on ta veel kreeklasigi toonud pühakotta ja selle püha paiga rüvetanud!”
29Sest nad olid enne linnas näinud temaga koos efeslast Trofimost ning arvasid, et Paulus oli ta toonud pühakotta.
30Siis tõusis kogu linn liikvele ning rahvas jooksis kokku. Ja nad haarasid Paulusest kinni ja vedasid ta pühakojast välja, ja otsekohe lukustati uksed.
31Ja kui nad püüdsid teda tappa, läks sõnum sealse väeosa ülempealikule, et kogu Jeruusalemm on möllamas.
32See võttis otsekohe sõdureid ja pealikuid kaasa ja tuli jooksujalu nende juurde. Kui rahvas nägi ülempealikut ja sõdureid, lõpetasid nad Pauluse peksmise.
33Siis ülempealik astus ligi, võttis Pauluse oma hoole alla, käskis ta kahe ketiga aheldada ning küsis, kes ta on ja mis ta on teinud.
34Aga rahvahulgast karjusid ühed ühte, teised teist. Kuna ülempealik ei suutnud lärmi pärast midagi selgemalt teada saada, siis laskis ta Pauluse viia kindlusse.
35Aga kui ta treppide juurde jõudis, tuli sõduritel rahva vägivallatsemise pärast Paulust kanda,
36sest suur rahvahulk järgnes neile, hüüdes: „Hukka ta ära!”
37Kui Paulust oldi juba kindlusse viimas, lausus ta ülempealikule: „Kas ma tohin sulle midagi öelda?” Aga tema ütles: „Kas sa oskad kreeka keelt?
38Kas sa ei olegi see egiptlane, kes mõni aeg tagasi ässitas ja viis kõrbe neli tuhat sikariooti?”
39Paulus ütles: „Mina olen juut Tarsosest, kuulsa Kiliikia linna kodanik. Ma palun sind väga, luba mul rahvale kõnelda!”
40Kui ta lubas, astus Paulus trepiastmeile ning viipas rahvale käega. Kui kõik jäid vait, hakkas ta heebrea keeles kõnet pidama ja ütles:
Paulus teadis, et see päeva tuleb. Agabus ja teised prohvetid olid öelnud, et ta läheb raskustele vastu. Isegi Püha Vaim hoiatas teda (Ap 20.23). Aga Paulus läks Jeruusalemma, sest Püha Vaim oli tal väga selgelt käskinud seda teha. Oled sa kunagi midagi Jumalale teinud teades, et see on raske või isegi ohtlik? Mulle ei meeldi riskida. Palju parema meelega püsikisn turvalisel rajal Jumalat teenides. Ometi pean tunnistama, et sellest hoolimata on just need ajad, mil olen pidanud välja astuma või lahkuma oma turvatsoonist ajad, kus olen kõige enam kasvanud ning kõige rohkem saavutanud.
Sama sünnib siin Paulusega: ta on väga kaugel enda mugavustsoonist. Juutide juhid on rahva üles õhutanud, ning nende kisa surmanuhtluse järele (s 36) meenutab kõhedakstegeval kujul Jeesuse viimseid päevi. Miks tundsid need religioossed juhid end nii ohustatuna sellest üksiku variseri poolt, kelle taga polnud mingit organisatsiooni, sõjalist jõudu ega ka raha? Vastuse sellele leiame salmist 28. Nemad süüdistasid Paulust “meie käsuseaduse” vastu toimimises. Rõhk siin ei ole mitte Jumala käsuseadusel, ka mitte Moosese käsul; see oli meie käsk, meie reeglid, meie süsteem. Nende sündmuste kirjeldusest, nagu ka maailma ajaloost sealtpeale on üks asi selge: kui religioonist saab inimliku kontrolli tööriist, on see üks ohtlikemaid asju maa peal. Ja see ei ole hea sõnum.
Huvitav, kas Paulusel enesel ka tekkis kahtlusehetki selle otsuse suhtes minna Jeruuselmma? Kui usus tehtud samm juhib meid tõelisesse kitsikusse võib see olla füüsiliselt stressirohke ning vaimulikult segadusseajav. Pauluse loost aga näeme varsti, et kui Jumal juhib asju, siis isegi teenimistöö tagasilöögid võivad lõpuks välja viia vaimulike läbimurrete juurde. Just sellepärast jääb Paulus veendunuks, et Jumal valitses üle kõikide olukordade, vaatamata tekkinud kaosele.
Selle kommentaari autor: Whitney Kuniholm