Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 23:12-22
Juutide vandenõu Pauluse vastu12Kui nüüd valgeks läks, heitsid juudid salanõusse ja vandusid vastastikku, et nad ei söö ega joo, enne kui nad Pauluse on tapnud.
13Neid, kes selle vandeseltsi olid loonud, oli rohkem kui nelikümmend meest.
14Need läksid nüüd ülempreestrite ja vanemate juurde ja ütlesid: „Me oleme needes vandunud, et me ei söö, enne kui me Pauluse oleme tapnud.
15Andke teie siis koos Suurkohtuga ülempealikule ametlik avaldus, et ta tooks Pauluse teie ette, nagu tahaksite tema kohta täpsemalt teada saada. Meie aga oleme valmis teda hukkama, enne kui ta teieni jõuab.”
16Pauluse õepoeg sai varitsemisnõust kuulda, läks alla ja tuli kindlusse ning teatas seda Paulusele.
17Paulus kutsus siis ühe pealiku enese juurde ja ütles: „Vii see nooruk ülempealiku ette, sest tal on midagi temale teatada!”
18See võttis siis noormehe, viis ülempealiku ette ja ütles: „Vang Paulus kutsus mu enese juurde ja palus tuua selle poisi sinu ette, sest tal on midagi sulle rääkida.”
19Ülempealik aga võttis noormehe käest kinni, viis ta kõrvale ja küsis temalt nelja silma all: „Mis sul on mulle teatada?”
20Tema ütles: „Juudid on leppinud kokku sind paluda, et sa homme tooksid Pauluse Suurkohtu ette, nagu tahaks see tema kohta midagi täpsemalt järele pärida.
21Aga sina ära usu neid, sest teda varitsevad nende seast enam kui nelikümmend meest, kes on vastastikku vandunud, et nad ei söö ega joo, enne kui nad on tema hukanud. Nad on juba valmis, oodates vaid sinu nõusolekut.”
22Siis laskis ülempealik poisi minema, keelates teda: „Ära räägi kellelegi, et sa seda mulle teada andsid.”
Tundub, et alati on maailmas mingid paigad, kus kristlasi mitte ainult ei naeruvääristata vaid nende elu on otseselt ohus. Hetkel kui seda teksti kirjutan valitseb taoline olukord Lähis-Idas, kuid selleks ajaks kui see tekst sinuni jõuab võib see olla kus tahes mujal. Enamasti sünnibki vaen valesti suunatud religioossest innukusest. See ei peaks meid imestama panema - Jeesus ise hoiatas oma jüngreid, et nii saab olema ( Lk 21:12).
Ja see oli Paulus ise, kes vaenamist ja füüsilisi ründeid juhtis sinnamaani kui Jeesus tema ellu sekkus. Paljude nende jaoks läänemaailmas, kes on aastaid harjunud elama kristliku kultuuri keskkonnas, võib taoline vaenamine osutuda nii väljakutseks kui ka šokiks. Ja kuidas me siis reageerime? Tänases tekstis on julgustav näha, et Pauluse reaktsiooni ei olnud lihtsalt inimlik, individuaalne reaktsioon, vaid selline mis tõi esile ka tema julguse ja veendumuse
Paulusel on tema perekondlik taust ja tugi ( s 16) ning tal on ka rooma kodakondsus. Tema üle on ka valitseja, kes suhtub seadusesse aukartusega ja tõsiselt. Aga kõige selle taga on Jumal, kes võib kasutada kõike ja kõiki, kas nad siis tunnevad tema nime või mitte. Nii muutub see peatükk seikluseks, milles Pauluse vangistus teda kaitseb ning kus mõned väga näljased ja vihased salamõrvarid jäetakse maha (s 21).Isegi kõige äärmuslikemas olukordades, ilmutab Luukas oma kirjeldustes kuiva huumorimeelt. Mis neist meestest sai, kes dramaatiliselt vandusid et ei söö ega joo enne kui Paulus on surnud? Kas nad nälgisidki vaikselt surnuks? Võibolla ongi huumor parim relv fanatisimi vastu
Selle kommentaari autor: Roger Pooley