Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kn 17:1-23
Assuri kuningas vallutab Samaaria ja rahvas viiakse vangi1Juuda kuninga Aahase kaheteistkümnendal aastal sai Hoosea, Eela poeg, Samaarias Iisraeli kuningaks üheksaks aastaks.
2Tema tegi kurja Issanda silmis, ometi mitte nõnda nagu need Iisraeli kuningad, kes olid olnud enne teda.
3Tema vastu tuli Assuri kuningas Salmaneser ja Hoosea sai tema alamaks ning pidi temale maksu maksma.
4Aga Assuri kuningas sai teada, et Hoosea sepitseb vandenõu: ta oli läkitanud käskjalad Egiptuse kuninga Soo juurde ega olnud viinud Assuri kuningale maksu nagu varem igal aastal; ja Assuri kuningas võttis ta kinni ja aheldas vangikotta.
5Ja Assuri kuningas vallutas kogu maa ja läks Samaariasse ning piiras seda kolm aastat.
6Hoosea üheksandal aastal vallutas Assuri kuningas Samaaria ja viis Iisraeli asumisele Assurisse, pannes nad elama Halahhi, Haabori jõe äärde Goosanis, ja meedlaste linnadesse.
7See sündis sellepärast, et Iisraeli lapsed olid pattu teinud Issanda, oma Jumala vastu, kes oli nad ära toonud Egiptusemaalt vaarao, Egiptuse kuninga käe alt, ja et nad kartsid teisi jumalaid
8ja käisid nende rahvaste kommete järgi, keda Issand oli ära ajanud Iisraeli laste eest, ja Iisraeli kuningate kommete järgi, mida nemad olid sisse toonud.
9Iisraeli lapsed olid teinud asju, mis olid ebakohased Issanda, nende Jumala ees: nad olid endile ehitanud ohvrikünkaid igasse linna, niihästi vahitornide juurde kui kindlustatud linnadesse.
10Nad olid endile püstitanud sambaid ja viljakustulpi igale kõrgemale künkale ja iga halja puu alla.
11Nad olid seal, kõigil ohvrikünkail, suitsutanud nagu rahvad, keda Issand oli ära saatnud nende eest, ja olid teinud kurje asju Issanda vihastamiseks.
12Nad olid teeninud ebajumalaid, kuigi Issand oli neile öelnud: „Te ei tohi seda teha!”
13Ja Issand oli hoiatanud Iisraeli ja Juudat kõigi prohvetite ja kõigi nägijate läbi, öeldes: „Pöörduge oma kurjadelt teedelt ja pidage minu käske ja määrusi vastavalt kogu Seadusele, mille ma andsin teie vanemaile ja mille pärast ma läkitasin teile sõna oma sulaste, prohvetite läbi!”
14Aga nad ei kuulanud teda, vaid jäid kangekaelseiks, nõnda nagu olid olnud nende vanemad, kes ei uskunud Issandasse, oma Jumalasse.
15Nad põlgasid tema seadlusi ja tema lepingut, mille ta oli teinud nende vanematega, ja tema hoiatusi, millega ta neid oli hoiatanud, ja käisid tühjuse järel ning said ise tühiseks, ja rahvaste järel, kes olid neil ümberkaudu, kuigi Issand neid oli keelanud, et nad ei teeks nõnda nagu need.
16Nad hülgasid kõik Issanda, oma Jumala käsud ja valmistasid endile valatud kujud: kaks vasikat; nad valmistasid Aŵera kuju ja kummardasid kõiki taevavägesid ning teenisid Baali.
17Ja nad lasksid oma poegi ja tütreid tulest läbi käia; nad küsitlesid ennustajaid ja toimetasid nõidust; nad müüsid endid kurja tegema Issanda silmis, vihastuseks temale.
18Siis Issand vihastus väga Iisraeli pärast ja ta kõrvaldas nad oma palge eest; ei jäänud üle muud kui ainult Juuda suguharu.
19Isegi Juuda ei pidanud Issanda, oma Jumala käske, vaid nad käisid nende seaduste järgi, mis Iisrael oli teinud.
20Seepärast hülgas Issand kogu Iisraeli soo ja alandas neid ning andis nad riisujate kätte, heites nad viimaks hoopis ära oma palge eest.21Sest Iisrael oli ennast lahti rebinud Taaveti soost ja nad olid tõstnud kuningaks Jerobeami, Nebati poja; aga Jerobeam viis Iisraeli ära Issanda järelt ning saatis nad suurt pattu tegema.
22Ja Iisraeli lapsed käisid kõigis Jerobeami pattudes, mis ta oli teinud - neist nad ei loobunud,
23kuni Issand viimaks kõrvaldas Iisraeli oma palge eest, nõnda nagu ta oli kuulutanud kõigi oma sulaste, prohvetite läbi; seepärast pidi Iisrael oma maalt minema võõrsile - Assurisse, kus nad on tänapäevani.
See kirjakoht on üks tähtsamatest kuningate raamatus, kuna see kirjeldab põhjapoolse kuningriigi hävingut. Viimane vaatus on saabunud ja Iisraeli kuningriigi lõpp on käes (s 18, 20, 23). Mingit tulevikulootust ei ole, nagu seda väljendab lõunapoolse riigi alistamise ja rahva pagenduse lugu. Paljud rändasid põhjast lõunasse, tõenäoliselt ka Hoosea, sest Iisraeli rahvas lakkas olemast. Iisraeli lõppu saab selgitada sisemise ja välise survega, kuid kuningate raamat räägib Jumala otsusest: „Siis Issand vihastus väga Iisraeli pärast ja ta kõrvaldas nad oma palge eest; ei jäänud üle muud kui ainult Juuda suguharu.“ (s 18) Jumal andis palju märke ja hoiatusi, kuid ta ei sundinud inimesi endaga osadusse jääma. See tekst välistab mistahes „kadunud suguharud“, mis ootavad taasleidmist. Riik ja rahvas kadus, sünnipärane õigus ei garanteeri meile Jumala riiki jõudmist. Prohvetid olid hukka mõistnud moraalse ja sotsiaalse korruptsiooni, aga eelkõige vaimuliku. See oli allakäigu tegelik põhjus. Pole võimalik teenida mitut Jumalat. Samaariasse ilmusid hiljem uued asukad, kuid kuningate raamat näitab selgelt, millised on Jumala ootused tõelise jumalateenistuse osas (s 24-41).