Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2 Kn 22:1-20
Juuda kuningas Joosija ja Seaduse raamat1Joosija oli kuningaks saades kaheksa aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kolmkümmend üks aastat; ta ema nimi oli Jediida, Adaja tütar Boskatist.
2Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis, ja käis kõigiti oma isa Taaveti teed, kaldumata paremale või vasakule.
3Ja see sündis kuningas Joosija kaheksateistkümnendal aastal, kui kuningas läkitas kirjutaja Saafani, Mesullami poja, Issanda kotta, öeldes:
4„Mine ülempreester Hilkija juurde, et ta võtaks kokku Issanda kotta toodud raha, mis lävehoidjad rahvalt on kogunud,
5ja et see antaks tööjuhatajate kätte, kelle hooleks on Issanda koda, et nad annaksid seda Issanda kojas töötegijaile lagunenud koja kohendamiseks:
6puuseppadele ja ehitustöölistele ja müürseppadele, ja puude ning tahutud kivide ostmiseks, et koda kohendada.
7Aga nendega ärgu peetagu arvet nende kätte antava raha osas, vaid nad talitagu ustavalt!”
8Ja ülempreester Hilkija ütles kirjutaja Saafanile: „Ma leidsin Issanda kojast Seaduse raamatu.” Ja Hilkija andis raamatu Saafanile ning tema luges seda.
9Siis tuli kirjutaja Saafan kuninga juurde ja tõi kuningale sõna ning ütles: „Su sulased on raha, mis kojas leidus, toonud ja andnud tööjuhatajate kätte, kelle hooleks on Issanda koda.”
10Ja kirjutaja Saafan teatas kuningale ning ütles: „Preester Hilkija andis mulle raamatu.” Ja Saafan luges sellest kuningale ette.
11Aga kui kuningas kuulis Seaduse raamatu sõna, siis ta käristas oma riided lõhki.
12Ja kuningas andis käsu preester Hilkijale ja Ahikamile, Saafani pojale, ja Akborile, Miikaja pojale, ja kirjutaja Saafanile ja kuninga sulasele Asajale, öeldes:
13„Minge küsitlege Issandat minu ning rahva ja kogu Juuda nimel selle leitud raamatu sõnade pärast, sest suur on Issanda viha, mis on süttinud põlema meie vastu, sellepärast et meie vanemad ei ole võtnud kuulda selle raamatu sõnu, et teha kõige selle järgi, mis meie jaoks on kirjutatud!”
14Siis läksid preester Hilkija, Ahikam, Akbor, Saafan ja Asaja naisprohvet Hulda juurde, kes oli riietehoidja Sallumi, Tikva poja Harhase pojapoja naine ja elas Jeruusalemmas teises linnaosas; ja nad rääkisid temaga.
15Ja tema ütles neile: „Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Öelge sellele mehele, kes teid minu juurde läkitas:
16Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma saadan sellele paigale ja selle elanikele õnnetuse kõigi selle raamatu sõnade kohaselt, mida Juuda kuningas luges,
17sellepärast et nad jätsid mind maha ja suitsutasid teistele jumalatele, et mind vihastada oma kõiksugu kätetöödega; mu viha on süttinud põlema selle paiga vastu ega kustu mitte.
18Aga Juuda kuningale, kes teid läkitas Issandat küsitlema, öelge nõnda: Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal, sõnadest, mis sa oled kuulnud:
19Et su süda pehmenes ja sa alandasid ennast Issanda ees, kui sa kuulsid, mis ma olen rääkinud selle paiga ja selle elanike kohta, et need saavad jubeduseks ja needesõnaks, ja et sa käristasid oma riided lõhki ning nutsid minu ees, siis olen ka mina sind kuulnud, ütleb Issand.
20Sellepärast, vaata, ma koristan sind su vanemate juurde ja sind koristatakse rahus oma hauda ja sinu silmad ei saa näha kogu seda õnnetust, mille ma saadan sellele paigale.” Ja nad tõid kuningale sõna tagasi.
Järgnevas kahes peatükis kirjeldatakse Joosija juhitud reforme. Noorele kuningale antakse terve hulga läbikukkunud kuningate seas kõrgeim tunnustus (s 2).
Tekstis nimetatakse Joosija isaks Taavetit, kui kuningat, kes „tegi, mis õige oli Issanda silmis“. Silmas pidades Taaveti nõrkusi - see on suureks julgustuseks meile, kes me pöördume meeleparanduses taas koju. Templi taastamine on sümbol uuenemisest, kuid sellest veelgi olulisem on ehitustöödel leitud Seaduse raamat. Näeme, et Issanda suurim igatsus tagasipöördunud Babüloonia vangide jaoks ei ole neile kuuluv maatükk ega mõni tseremoonia, vaid südamete uuenemine. Veel enam, Seaduse raamatu tõdesid on võimalik kuulda ja järgida ka ilma templi olemasoluta. See on suur julgustus neile tol ajal ja ka täna, kellel ei olnud füüsilist hoonet, mis esindaks Jumala ligiolu. Babüloonias olevad vangid mõistsid, et prohveteering, mis oli antud naisprohvet Hulda kaudu, oli täitunud. Häving oli tulemas, kuid Joosija sai kätte tasu Seaduse raamatu järgimise eest ja uuenduste eest, mida ta läbi viis – ta ei näinud kurja sündimas. Enamus ajalootõlgenduste kohaselt ei ole see just suurem asi tasu. Kuid Piibel tuletab meile meelde, et Jumal ei ole hüljanud oma rahvast Tema üle kohut mõistes. Kui Issand oli vangiviimises, siis Ta saab olema ka kojupöördumises. Jeesus hoiatas oma jüngreid oma saabuva surma eest samal põhjusel – et nad mõistaksid, et Ta ei kaotanud olukorra üle kontrolli, vaid loovutas oma elu vabatahtlikult.
Juuda elanikud, kes olid viidud Babülooniasse vangi, said Joosija kaudu kinnituse, et miski ajaloos ei ole väljaspool Jumala kontrolli. Temaa võis nad taas koju tuua, kui nad järgivad selle õige kuninga südame uuenduse teed.