“Pärast seda…” (s 27). Eilses lugemises ilmusid variserid esimest korda kohale ning läksid ärevile sellest, mida nägid. Kahtlemata oli nende keskel ka eriarvamusi, alates vaenulikust kriitikast kuni imetluse ja hämmastuseni (Lk 5:26). See, mida Jeesus tänases loos teeb esitab neile aga südamepõhjani puudutava väljakutse.

Paljud inimesed maksavad makse vastumeelselt - olgu see tulumaks, käibemaks või tollimaksud - aga Rooma impeeriumis kehtestatud maksusüsteem ärritas inimesi veel enam. Rooma ametnikud delegeerisid selle sissenõudmise kohalikele maksukogujatele, kes juba etteulatuvalt maksid ära tasumist vajava summa, ning siis nõudsid selle rahva käest tagasi kõigil võimalikel viisidel, unustamata tegevuse käigus ka oma taskuid täita. Pole raske mõista, miks maksukogujaid juutide keskel vihati kui inimesi, kes olid end müünud roomlaste valitsuse käsilasteks. 

Ja siis tuleb Leevi, kes Jeesuse kutse peale oli “kõik maha jätnud” (s 28). Matteus nimetab sama lugu jutustades Leevit teise nimega - “Matteus”, ning Mt 10:3 ei jäta lugejale mingit kahtlust, et tema ongi seesama isik. Peale jüngrite nimekirja ja selle kohtumise Jeesusega, ei anta meile Leevi kohta mingit muud informatsiooni. Ometi on kõige varasemast ajast alates peetud just teda esimese evangeeliumi autoriks. Mõtle sellele. Esimese evangeeliumi autor oli sotsiaalne väljaheidetu sinnamaani, kui ta kohtas Jeesust.

Tagasi tänase loo laiema tähenduse juurde. Näeme suurt lõhet vairseride elu missiooni ja Jeesuse missiooni vahel. See on nähtav nt ka tolles väikeses jutustuses variserist ja maksukogujast ( Lk 18:9-14).  Variserid ei saanud aru ei enda pankrotist jumalariigi õigsuses, ega ka Jumala armu rikkustest. See, mida Jumal meilt ootab on heldus, halastus ja andeksandmine, mida jagame külluslikult teistele tänades nii Jeesust selle eest, mida Temalt saanud oleme.