Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Ms 10:21-29
Pimedus21Siis Issand ütles Moosesele: „Siruta oma käsi taeva poole, siis tuleb Egiptusemaale niisugune pimedus, et katsu või käega!”
22Ja Mooses sirutas oma käe taeva poole ning kogu Egiptusemaale tuli kolmeks päevaks pilkane pimedus:
23üks ei näinud teist ja ükski ei liikunud paigast kolmel päeval. Aga kõigil Iisraeli lastel oli oma asupaikades valge.
24Siis vaarao kutsus Moosese ning ütles: „Minge teenige Issandat! Ainult teie lambad, kitsed ja veised jäägu paigale. Ka teie väetid lapsed mingu koos teiega!”
25Aga Mooses vastas: „Sina pead meile kaasa andma ka tapa- ja põletusohvrid, et saaksime neid tuua Issandale, oma Jumalale!
26Meie karigi peab tulema koos meiega, sõrgagi ei tohi maha jääda, sest sellest me ju võtame Issanda, oma Jumala teenimiseks. Me ei tea isegi, millega peame teenima Issandat, enne kui jõuame sinna.”
27Aga Issand tegi kõvaks vaarao südame, nõnda et ta ei tahtnud neid ära lasta.
28Ja vaarao ütles temale: „Mine ära mu juurest! Hoia, et sa enam ei ilmu mu palge ette! Sest päeval, mil sa ilmud mu palge ette, sa sured!”
29Ja Mooses vastas: „Õigesti oled rääkinud! Enam ma ei ilmu su palge ette!”
Oled sa kunagi käinud ekskursioonil mõnes hämmastavas stalaktiitide ja stalagmiitide koopas? Kui giid kustutab korraga valguse ning te olete pilkases pimeduses? Täielik pimedus kestab vaid hetke, kuid on sellele vaatamata päris hirmutav. Pimedus, mida on võimalik “käega katsuda” (s 21) on tabav kirjeldus; sellises pimeduses kaob igasugune suunataju ning isegi reaalsustaju.
Viibida taolises pimeduses 3 päeva on aga tõeline piin. Egiptus oli "pimeduses" rohkem kui ühel viisil. See, et iisraellastel oli "valgus" (s 23), polnud neile ja egitplastele mitte ainult tunnustäheks sellest, et Issand tõesti hoolis oma rõhutud rahvast, vaid ühtlasi sümboliks mis osutas, et Jumala tundmine on vältimatult vajalik, kui inimene tahab elada valguses. Ja kui selles kontekstis mõtleme Jeesusele kui "maailma valgusele" (Jh 8:12) on see väga julgustav.
Isegi peale kõike toimunut, ei taha vaarao loobuda oma vastuseisust, vaid näeb ennast ikkagi veel ainsa valitsejana. Ta nõuab endale voli määrata ka Iisraeli minemise tingimused. Egiptuses, nii nagu paljudes teistes iidsetes Lähis-Ida kultuurides, ei olnud kuningad ja vailtsejad üksnes jumalate esindajad, vaid ka neid endid peeti saegli jumalateks. Ja tundub, et vaarao arvas ise samamoodi. Jah, Iisraeli Jumal võis olla vägev, aga siin oli tegu vaarao territooriumiga ning ta ei kavatsenud selles osas oma võimu kellelegi teisele loovutada. Oma võimu küljes rippumie oli talle kordi olulisem kui mistahes kahju, mida kogu rahvas seeläbi kannatama pidi. Kui vaaraole ja tema rahvale ning ka iisraellastele võis üldse kusagilt päästet tulla, sai see sündida vaid läbi Jumala, kui kohaloleva ning toimiva valitseja tunnustamise, kes valitseb kogu maailmas. Sellist äratundmist ega ka tunnustamist aga ei toimunud, ning vaarao ise sulges kõik uksed edasisteks läbirääkimisteks.
Selle kommentaari autor: Mary Evans