Pauluse kiri koloslastele algab kirja saatjate ja vastuvõtjate tutvustamisega. Saatjaks on apostel Paulus ja kirja saajateks on märgitud "pühad", Jumala püha rahvas Kolossa linnas.

Apostel on keegi, kes on Jeesuse poolt kutsutud kuulutama evangeliumi ja rajama kogudusi. Üks iseloomulikumaid tunnuseid selliste misjonäride puhul on nende kirglik pühendumus inimeste vastu - sest see oli ka Jeesusele esmatähtis. Jeesus tuli, et anda oma elu oma lammaste eest (Jh 10:11). Ka meie vaimulik kutsumine on kehastada Jumala armastust Tema rahva jaoks ning hoolitsedes Tema lammaste eest (Mt 9:36). 

 Alternatiiviks sellele on olla orjastatud vastupidise dominandi,  kasumi poolt. "Inimesed on prioriteetsemad mistahes kasumist"  - kõlab tõelise misjonäri suhtumine. 

Paljudele variseridele ja saduseridele ei oleks pähegi tulnud võimalus, et tavalised inimesed võiksid olla ka “pühad". Neil oli tavaks pigem põlata tervet ülejäänud kogukonda, kes ei pidanud käsuseadust sama rangelt kui nemad (Jh 7:49). Paulus aga alustab koloslaste usust ja näeb hoopis midagi muud.

Mida öelda siis "pühade" kohta? "Pühad" on inimesed, kes usuvad Jeesusesse ja armastavad oma kaasusklikke (s.4). Nii peaks püha inimese elu sisaldama suhtumist muutvat usku. Kui me ütleme, et usume Jeesusesse, aga meil ei ole armastust üksteise vastu, siis tõde ei ole meis. 

Pühade teine omadus on, et neil on lootus tulevasse maailma. Seal, kus selline lootus puudub, valitseb maailmalikkus. 

Kolmandaks, on pühade elud viljakaks pinnaseks Sõnale: see saab seal juurduda ning tuua esile vilja (s.6). See teeb neist ka õnnistuse teiste jaoks. Usk ilma viljadeta on väärtusetu, nagu viigipuu, mis Jeesuse sõnade peale ära kuivas (Mt 21:18-19). 

Lõpuks - pühad on armastuses rikkad. Selline armastus teeb meid võimeliseks nägema üksteist läbi Jeesuse silmade, kuna Jeesus on armastuse valgus. Meie kutsumine on kuulutada evageeliumi, et inimesed võiksid hakata uskuma ning usklikena täita oma kutsumist olla pühad.