Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Ms 20:18-26
Rahva hirm Jumala ees18Ja kogu rahvas kuulis ja nägi müristamist, tuleleeke, sarvehäält ja mäe suitsemist. Kui rahvas seda nägi, siis ta vabises ja jäi eemale seisma.
19Ja nad ütlesid Moosesele: „Räägi sina meiega, siis me kuulame! Ainult ärgu Jumal meiega rääkigu, et me ei sureks!”
20Aga Mooses vastas rahvale: „Ärge kartke, sest Jumal on tulnud teid katsuma, et teil oleks tema kartus silme ees, selleks et te pattu ei teeks!”
21Ja rahvas püsis eemal; aga Mooses ligines pimedusele, kus oli Jumal.
Eeskiri altari kohta22Ja Issand ütles Moosesele: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: Te nägite, et ma taevast teiega rääkisin.
23Minu kõrvale ei tohi te midagi teha: te ei tohi enestele teha hõbe- ja kuldjumalaid!
24Tee mulle mullast altar ja ohverda selle peal oma põletus- ja tänuohvreid, oma lambaid, kitsi ja veiseid! Kõigis paigus, kus ma käsin oma nime kuulutada, tulen ma sinu juurde ja õnnistan sind.
25Aga kui sa teed mulle kivialtari, siis ära ehita seda tahutud kividest, sest peitliga raiudes sa rüvetad selle!
26Ja ära astu mu altari juurde üles astmeid mööda, et su ihu selle ees ei paljastuks!
“Kõigis paigus, kus ma käsin oma nime kuulutada, tulen ma sinu juurde ja õnnistan sind. “ (s 24).
Kui hakata erinevaid Jumala endailmutusi (teofaaniaid) koos vaatlema, näeme mitmeid ühiseid jooni: näiteks - kõigepealt on tuld ja suitsu; teiseks - taevas / kosmos ühineb oma “väljundite “ vahendusel sündmusega - välgusähvatustega, kõuemürinaga, maavärisemistega; kolmandaks - inimeste reaktsioon sellele on tavaliselt suur hirm; neljandaks - enamasti ilmutab Jumal end selleks, et inimesi õnnistada või neile kasu tuua. Tänases tekstis annab Ta Iisraelile kümme käsku.
Inimeste hirm sunnib nad distantsi hoidma ning Moosest paluma, et ta oleks vahendaja Jumala ja rahva vahel, sest kui Jumal otse rahvale räägiks, siis nad sureks (s 19). Walter Moberly juhib siinkohal tähelepanu, et paralleelses tekstis 5Ms raamatus Jumal kiidab selle palve heaks: “Kõik mida nad ütlesid oli hea.” 5Ms tekstis tundub Jumalale ka meeldivat rahva kartus Tema ees, mis paneb nad tõotama sõnakuulmist - aga neist kumbagi ei ole mainitud tänases tekstis.
Kuigi Mooses oli vahendaja otseses suhtlemises Jumalaga, oli rahva ülesanne püstitada altarid, kus sai tuua põletusohvreid ning osaduse ohverid (s 24). Need altarid pidid olema naturaalsed - st nend ehitamisel ei olnud kasutatud mingeid tööriistu (s 25). See aga tähendas, et ka inimesed ise said Jumalaga suhelda. Aga nad pidid lisaks meeles pidama, et neil ei tohtinud olla mingeid teisi jumalaid Ainujumala kõrval (s 23).
Elame täna maailmas, kus on vähetõenäoline näha Jumalat nii ligidalt, kui Iisraeli rahval see tol hetkel võimalik oli. Samas aga ei ole meil Jumalaga suhtlemisel vaja mingit muud vahendajat peale Kristuse Jeesuse. Ka ei pea me ohvreid tooma, sest Kristus oli ise ülim ohver. Aga meie peame andma oma ihud Jumalale elavaks ohvriks ( Rm 12:1). Üks asi mis siiski on muutumatu on käsk mitte teha endale Jumala kõrvale teisi jumalaid (s 23). Kas see kehtib täna ka sinu elus?
Selle kommentaari autor: Julie Woods