Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 7:1-10
Jeesuse sõna parandab väeülema teenri1Kui Jeesus oli lõpetanud kõik oma kõned teda kuulavale rahvale, tuli ta Kapernauma.
2Aga ühe väeülema teener, kellest ta isand lugu pidas, oli haige ja suremas.
3Kui väeülem sai kuulda Jeesusest, läkitas ta juutide vanemad tema juurde ja palus teda, et ta tuleks ja teeks terveks tema teenri.
4Nad tulid Jeesuse juurde ja palusid teda tungivalt: „Ta on tõesti seda väärt, et sa teda aitaksid,
5sest ta armastab meie rahvast, ta on ehitanud meile ka sünagoogi.”
6Ja Jeesus läks nendega kaasa. Aga kui ta ei olnud enam kaugel sellest majast, saatis väeülem oma sõbrad talle ütlema: „Issand, ära tee enesele tüli, sest ma ei ole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid!
7Seepärast ma ei ole ka ennast arvanud väärt ise sinu juurde tulema, vaid ütle üksainus sõna, ja poiss paraneb!
8Minagi olen ju valitsusalune, aga minu alluvuses on sõdureid, ja kui ma ütlen ühele: „Mine ära!”, siis ta läheb, ja teisele: „Tule siia!”, siis ta tuleb, ja oma teenrile: „Tee seda!”, siis ta teeb.”
9Seda kuuldes Jeesus imetles teda ja pöördudes rahvahulga poole, kes käis temaga kaasas, ütles: „Ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma Iisraeliski leidnud!”
10Ja kui saadikud koju tagasi jõudsid, leidsid nad teenri tervena.
Luukas tahab oma sisejuhatavate sõnadega saada lugejate tähelepanu. Järgnev on palju enam kui lihtsalt üleminek Mäejutluselt, pigem on see väga oluline samm edasi selle missiooni täitmisel, milleks Jeesus siia maailma tuli. See on ka aktiivne samm paganate maailma kaasamiseks. Sõna “lõpetatud” saab tõlkida ka “täidetud” (Lk 4:11) - sama sõna, mida Jeesus kasutas oma dramaatilisel esinemisel sünagoogis, kui ta teatas, et Tema ongi see kauaoodatud tõotuse täitja.
Kuigi selles loos on sulase tervenemine tähtis, on pearõhk pigem paganast väepealiku erakordsel usul ning arusaamisel Jeesuse meelevallast. Arvatavalt jõukas mees, oli väepealik okupeeriva rahva sõjalise jõu esindaja. Sellele vaatamata armastab too mees juute, ega põlga neid (s 5).Ta on mees, kes on harjunud, et inimesed tema käsu peale “hüppavad” - ometi on ta siin nõus ennast täiesti sõltuvaks tegema kellestki teisest. Seda tehes loodab ta esiteks juutide vanemate soovitusele, teiseks aga väidab alandlikult, et ta ei vääri seda au, et Jeesu tema koju tuleks.
Kogu tema käitumine kontrasteerub eredalt juutide usujuhtide käitumisega, keda kohtame peatüki lõpuosa.
See mis hämmastab, on väepealiku täiesti puhas usk. Selles pole mingeid tingimusi ega lisaklausleid. Ta lihtsalt eeldab, et Jeesusel on vajalik vägi ning meelevald sekkumiseks, ning, et Jeesuse otsus on määrav. Too eemalseisja mõistis seda, mida Jeesuse enda järgijad ei olnud veel taibanud. Vaid kahel korral väljendab evangeelium, et Jeesus oli imestunud mõne inimese tõttu: Naatsatretis, et nad seal nii uskmatud olid (Mk 6:6), ning siin, tänases loos.
Väga oluline on aga tähele panna, et Jeesus ei kritiseeri ümberolijate usku, vaid on pigem hämmastunud elle paganast väepealiku usaldusest. Ära siis heitu - Jeesus rõõmustab samamoodi meie usu üle, ükskõik kui kõikuvatel jalgadel see ka poleks praegu.
Selle kommentaari autor: Annabel Robinson