Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 16:25-33
Kurbus muutub rõõmuks25Seda ma olen rääkinud teile võrdumites. Tuleb tund, mil ma ei räägi teile enam võrdumites, vaid kuulutan teile Isast avalikult.
26Sel päeval te palute minu nimel. Ja ma ei ütle teile, et mina palun Isa teie eest,
27sest Isa ise armastab teid, kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest.
28Ma olen pärit Isa juurest ja tulnud maailma, taas ma jätan maailma ja lähen Isa juurde.”
29Ta jüngrid ütlesid: „Vaata, nüüd sa räägid täie selgusega ega räägi võrdumitega.
30Nüüd me teame, et sina tead kõike ega vaja, et keegi sinu käest küsiks. Seetõttu me usume, et sina oled pärit Jumala juurest.”
31Jeesus vastas neile: „Kas te nüüd usute?
32Ennäe, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ning te jätate mu üksi. Ja ometi ma ei ole üksi, sest Isa on minuga.
33Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.”
Eelnevalt, Johannese evangeelium 5. peatükis on variserid valmis Jeesust kividega surnuks viskama, sest Jeesus julges Jumalat oma Isaks nimetada. Nüüd aga ütleb Jeesus oma jüngritele - minu Isa on ka teie Isa. Te võite Tema ette tulla samade õiguste ja privileegidega nagu mul on. Te võite Teda otse kõnetada, Tema poole otse palvetada (s 23,26). See ongi usklike loomulik palveviis: palvetada meie Isa poole Püha Vaimus Jeesuse nimel.
Jeesuse nimel palvetada (s 23,24,26) tähendab tahta sedasama, mida Tema tahab, paluda seda, mida Tema minu olukorras paluks. See tähendab palvetada kooskõlas Tema loomusega, millest on tunnistanud eelnevad peatükid - armastavana, ennast andvana, teistele keskenduvana jne. Ja selles on meie rõõm (s 24), et kogeme end armastatud olevat.
Paljud meist on oluliselt rohkem teadlikud oma patust ja läbikukkumistest, kui oleme Isa armastusest ja Jeesuse armust, ning täielikus andeksandmisest, mille on meile toonud rist. Jeesus aga soovib, et palvetaksime teadmises, et oleme armastatud Isa poolt (s 27), et meil on rahu Jeesuses (s 33). Ning et see kõik on tõsi isegi siis, kui meie enda arusaamine on puudulik (s 29-31), meie sooritus masendav (s 32) ning kui oleme silmitsi paljude hädaega (s 33).
Mis on siinkohal jüngrite positsioon? Kas nende usk jääb püsima kui nende Issand on silmitsi surmaga? Jeesus kinnitab, et neil on võimalik palvetada Tema nimel (s 26, vt ka Jh 14:13-14; Jh 15:16; Jh 16:23-24). Jüngritel on Jeesuselt saadud kindlus, et Jumal Isa ise armastab neid, sest nemad on armastanud Jeesust ning uskunud, et Ta on Jumalast läkitatud (s 27-28). Jeesuse lihtne ja otsene kõne on jüngritele süveneva usu ja kindluse allikaks (s 30). Jeesus soovib neid julgustada, kuid jääda samas ka realistlikuks - jüngrid hajutatakse peatselt (s 32). Ometi ei ole kõik kadnud. Jeesus on selle maailma võitnud (s 33) ja teab, et Isa on Temaga (s 32) - taoline ühtsus Isa ja Poja vahel on absoluutse veendumuse ja kindluse aluseks.
Veelgi enam, Jeesuse triumf kõigi kurjuse jõudude üle - läbi Tema ristisurma ja ülestõusmise - on võit, millest saavad osa ka kõik Tema järgijad. Nende võitlused, kes jätkavad Jeesuse tööd siin maa peal on sageli väga reaalsed ja pimedad, kuid nende võit on täielikult garanteeritud samamoodi, nagu keset lahinguid on neile garanteeritud see rahu and, mille annab meie olemuse ühendus Jeesuse kui ülima võitjaga.
Selle kommentaari autor: Mark Ellis ja Paul Woodbridge