Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 20:11-18
Jeesus ilmub Maarja Magdaleenale11Maarja seisis aga haua kõrval väljas ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargil hauda
12ja nägi kahte valges riides inglit istuvat seal, kuhu oli pandud Jeesuse ihu, ühte peatsis ja teist jalutsis,
13ja need ütlesid talle: „Naine, miks sa nutad?” Tema vastas neile: „Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud.”
14Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust seismas, aga ta ei teadnud, et see on Jeesus.
15Jeesus ütles talle: „Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?” Maarja arvas ta aedniku olevat ja ütles talle: „Isand, kui sina oled ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma ise toon ta ära.”
16Ja Jeesus ütles talle: „Maarja!” Too pöördus ümber ja ütles talle heebrea keeles: „Rabbuuni”, see tähendab „Õpetaja”.
17Jeesus ütles talle: „Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.”
18Maarja Magdaleena tuli ja kuulutas jüngritele: „Ma olen näinud Issandat ja seda kõike ta ütles mulle.”
Maarja pöördub tagasi, kurbusest murtuna. Võibolla julgustatuna Peetrusest ning teisest jüngrist, usaldab ta nüüd hauakambrisse sisse vaadata ning näeb, mida teised kaks ei näinud: kahte inglit. Maarja paneb tähele nende välimust. Inglid ei olnud riietatud nagu leinajad vaid üleni valges! Ning nende küsimus Maarjale polnud selline, mida ootaks inimene, kelle lähim sõber äsja surnud oli. (Pöördumine “Naine; oli tolle aja kontekstis igati austusväärne). Kogu sündmus oli äärmiselt kummaline ja Maarja oli ilmselt kurnatud nii leinast kui magamatusest. Nii ei suutnud ta väljendada midagi muud peale oma segaduse.
Siis aga järgneb üks ajaloo kõige kirkamaid hetki. Aseta end korraks Maarja asemele. Kas sina oleksid selliseks kohtumiseks valmistuda osanud? On tähelepanuväärne, et kui Jeesus peale oma ülestõusmist inimestele ilmus, siis ei tundnud Ta sõbrad Teda ära. Igal korral muudab Ta end äratuntavaks mingi sümboolse ja tähendusrikka tegevuse kaudu (Jh 21:6-7; Lk 24:30-31). Siin kutsub ta Maarjat nimepidi. Kujutle,mida Maarja võis tunda sel hetkel….
Jeesus tuleb meie igaühe juurde individuaalselt ning isiklikult. Kristlastena ei usu me ülestõusmisesse kui pelgalt mingisse teoloogilisse kontseptsiooni, vaid usume, sest meil on olnud kohtumine ülestõusnud Issandaga, kes on meid nimepidi kutsunud. Ta on võtnud ära meie pisarad ja hirmu. Ta on täitnud meid rõõmu ja energiaga ja sellega asi ei lõpe. Jeesus käskis Maarjal viia rõõmsad uudised ka jüngritele. Aga fakt iseeneest, et ülestõusnud Jeesuse esimeseks tunnistajas sai naine lisab kaalu Johannese jutustuse tõetruudusele. Tol ajal ei peetud naisi üldse usaldusväärseiks tunnistajaiks. Tema aga läkitab meid välja tegema tegusid, milleks oleme ainulaadselt sobivad.
Selle kommentaari autor: Annabel Robinson