Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Ms 23:1-19
Seadused inimestevahelise käitumise kohta1Ära levita valekuuldusi! Ära löö kätt õelaga, et sa ei saaks valetunnistajaks!
2Ära järgne jõugule kurja tegema ja ära kosta riiuasjas jõugu järele paindudes, et sa õigust ei väänaks!
3Ära ole viletsa kasuks erapoolik tema riiuasjas!
4Kui sa kohtad oma vihamehe eksinud härga või eeslit, siis vii see temale tagasi!
5Kui sa näed oma vihamehe eeslit koorma all lamamas, siis ära jäta teda maha, vaid aita ta lahti päästa!
6Ära vääna su juures oleva vaese õigust tema riiuasjas!
7Pettusasjast hoia eemale; ja sa ei tohi tappa süütut ega õiget, sest mina ei mõista õigeks ühtki õelat!
8Ära võta meelehead, sest meelehea pimestab nägijaid ja teeb õigete asjad segaseks!
9Võõrale ära tee häda: te ju mõistate võõra hinge, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal!
Põllu puhkeaasta ja inimeste hingamispäev10Kuus aastat külva oma maale ja kogu sellelt saaki,
11aga seitsmendal jäta see koristamata ja harimata, et su rahva vaesed saaksid sealt süüa; ja mis neist järele jääb, seda söögu metsloomad! Samuti talita ka oma viinamäe ja õlipuudega!
12Kuus päeva tee oma tööd, aga seitsmendal päeval puhka, et su härg ja eesel kosuksid, ja su teenija poeg ning võõras saaksid hingata!
13Kõik, mis ma teile olen rääkinud, pidage meeles! Teiste jumalate nimesid ei tohi te nimetada, ärgu seda kuuldagu sinu suust!
Kolm seatud püha14Kolm korda aastas pead mulle püha pidama!
15Pea hapnemata leibade püha: seitse päeva söö hapnemata leiba, nõnda nagu ma sind olen käskinud, määratud ajal aabibikuus, sest siis sa tulid Egiptusest välja; aga tühje käsi ei tohi tulla mu palge ette!
16Ja pea lõikuspüha oma varajase vilja saagile, mille oled külvanud põllule; ja vilja kokkupanemise püha aasta lõpus, kui sa oma saagi põllult koristad!
17Kolm korda aastas peab kogu su meessugu tulema Issanda Jumala palge ette!
18Sa ei tohi ohverdada mu tapaohvri verd haput leiba süües, ja mu pühade ohvrirasv ei tohi seista üle öö hommikuni!
19Parim oma põllu uudseviljast vii Issanda, oma Jumala kotta! Ära keeda kitsetalle ta ema piimas!
Juutide kalender oli regulaarne: igal nädalal tuli pühitseda hingamispäeva ning aastas oli kolm suurt püha, mil rahvas pidi meenutama Jumala päästetegusid ning hoolitsust rahva eest. Seal vahel oli aga igapäevane rutiin, kus rahval tuli elada vastavalt Jumala poolt antud õigluse, õigsuse ning halastuse seadustele. Nagu praegu, nii ka siis - nõudis selline elu dsitsipliini: mitte levitada valeteateid (s 1), või minna lihtsalt teistega kaasa kurjades tegudes ( s 2), ning mitte vastu võtta altkäemaksu (s 8).
Ka oli rahval kohustus teha teistele häid tegusid- näiteks tuua naabrile tagasi tema ärajooksnud loomad (s 4). Tõenäoliselt oli see neile, kel ka enda kari valvata oli - kohati üsnagi ärritav lisakohustus; samamoodi nagu võis meele mõruks teha vajadus abistada looma, kelle su vihamees on liialt koormanud (s 5).
Ometi on just sellised igapäevased enesesalgamised otsustava tähtsusega elu suuremas pildis. Ricahrd Foster on öelnud: “Suured ülesanded nõuavad suuri ohvreid üheks hetkeks, väikesed asjad aga pidevat ohvritoomist.” Küllalt sageli eeslitaksime parema meelega teha Jumalale suuri ning erilisi ohvreid nõudvaid asju, kui igapäevaselt kohandada enda elu Tema tahtele igas pisiasjas.
Iganädalane hingamispäev oli aeg kõikidele nii puhkamiseks, aga ka rõõmustamiseks: perekonnale, sulastele, võõrastele ning ka loomadele (seega ei tohiks ette tulla naabri ülekoormatud veoloomi - ka loomad pidid puhkama!). Maale on määratud tema enda puhkamiserütm ning taastumiseaasta. Need ajad ja aastaajad olid väga olulised, ja mitte ainult selleks, et anda ühiskonnale struktuur, vaid ka füüsiliselt, psühholoogiliselt ning sotsiaalselt.
Hingamispäevast värskendatuna ning taastununa (s 12) sai rahvas alustada uut nädalat täis igapäevast teenimist. Hingamispäeva austamine (st pidamine) on äärmiselt vajalik distsipliin ka meile ning kõikidele.
Selle kommentaari autor: JUlie Woods