Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Patt - ohver - lepitus

Kolmapäev, 23. Jaanuar 2019

Loe läbi alltoodud kirjakoht: 3Ms 4:1-21

Patuohvrid
1Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
2„Räägi Iisraeli lastega ja ütle: Kui keegi kogemata patustab ja teeb mõne Issanda käsu vastu midagi, mida ei tohi teha, siis:
3kui pattu teeb võitud preester, koormates rahvast süüga, siis ta peab patu pärast, mida ta on teinud, tooma ühe veatu noore härjavärsi Issandale patuohvriks.
4Ta viigu härjavärss kogudusetelgi ukse juurde Issanda ette ja pangu oma käsi härjavärsi pea peale ning tapku härjavärss Issanda ees!
5Ja võitud preester võtku härjavärsi veri ning viigu kogudusetelki!
6Siis preester kastku oma sõrm verre ja tilgutagu verd Issanda ees seitse korda pühamu eesriide ees!
7Ja preester määrigu verd Issanda ees kogudusetelgis oleva healõhnalise suitsutusohvri altari sarvedele ning valagu kõik härjavärsi veri põletusohvrialtari aluse kõrvale, mis on kogudusetelgi ukse juures!
8Ja ta võtku ära kõik patuohvri härjavärsi rasv, sisikonda kattev rasv, kõik rasv, mis on sisikonna küljes,
9mõlemad neerud ja rasv, mis on nende küljes nimmetel, ja maksarasv, mis ta eraldagu neerude juurest
10samal viisil, nagu see eraldatakse tänuohvrihärjast; ja preester süüdaku see põlema põletusohvrialtaril!
11Aga härjavärsi nahk ja kõik tema liha koos pea ja jalgadega, sisikond ja rupskid,
12kogu ülejäänud härjavärss ta viigu väljapoole leeri ühte puhtasse paika, kuhu kallatakse tuhka, ja ta põletagu see tulega puude peal; seal, kuhu tuhk kallatakse, tuleb see põletada!
13Ja kui kogu Iisraeli kogudus eksib, aga nõnda, et koguduse silma eest jääb varjatuks, et nad on teinud mõne Issanda käsu vastu midagi, mida ei tohi teha, ja saavad süüdlasteks,
14ja patt, mida nad on teinud, saab ometi teatavaks, siis kogudus toogu üks noor härjavärss patuohvriks ja viigu see kogudusetelgi ette!
15Koguduse vanemad pangu oma käed härjavärsi pea peale Issanda ees ja härjavärss tapetagu Issanda ees!
16Ja võitud preester viigu härjavärsi veri kogudusetelki!
17Preester kastku oma sõrm verre ja tilgutagu seitse korda Issanda ees, eesriide ees!
18Ja ta määrigu verd altari sarvedele, mis on Issanda ees kogudusetelgis, aga kõik ülejäänud veri ta valagu põletusohvrialtari alusele, mis on kogudusetelgi ukse ees!
19Ja ta eraldagu sellest kõik rasv ning süüdaku altaril põlema
20ja talitagu härjavärsiga nõnda, nagu ta talitas patuohvri härjavärsiga; ta talitagu sellega selsamal viisil! Kui preester nõnda on neile lepitust toimetanud, siis antakse neile andeks.
21Ta viigu härjavärss väljapoole leeri ja põletagu see ära, nõnda nagu ta põletas eelmise härjavärsi; see on koguduse patuohver!

Meenuta, millal viimati soovisid kogu südamest olematuks teha enne tehtud tegu? Mida sa siis tegid?

Tänane tekst käsitleb patuohvreid ning võrreldes eelnevatega, mis olid vabatahtlikud ja üsna juhuslikud, olid patuohvrid kohustuslikud. See oli ohver, mis juutide jumalateenistusel oli esimesel kohal, ning see toodi kogemata toimepandud eksimuste heastamiseks. 

Miks kohustuslik? Sõna “patt”  - tähendas algkeeles “märgist mööda laskmist”, läbikukkumist, eksimist. Patuohvri aluseks on teadmine, et patt tuleb lepitada ning lepitus toimub ohvri läbi. Vana Testamendi patukäsitlusse kuulus väga mitmesuguseid tegusid. Käsuseaduse järgi oli patt lepingu rikkumine, õigelt teelt kõrvale kaldumine, ülekohus, sõnakuulmatus, mässamine või loobumine.

Patu tuumaks Vanas Testamendis on loobumine Jumalast, või Tema ignoreerimine; suhte rikkumine Temaga, ka juhul kui see tekib ühiskondliku eksimuse läbi. Pattu käsitleti teokeskselt, seega pinnapealsemalt kui Uues Testamendis. Regulaarselt toodavad ohvrid lepitasid patu ning kui ohvririitused sooritati täpselt nii nagu seadus nõudis, võis inimene olla kindel, et ta on Jumalale meelepärane.

Patuohvreid oli 4 liiki ja neil oli peamiselt puhastav, taastav funktsioon. Need pidid ära puhastama eksimuse “infektsiooni,” riknemise kestva mõju kogukonnast. Kui põletusohver toodi peamiselt Jumala viha lepitamiseks, siis patuohvri eesmärgiks oli puhastamine ja taaspühitsemine.

Rahvas, “Iisraeli kogudus”, võis jääda süüdi, kui oli kogukonnana teinud midagi mõtlematut või lahendanud olukordi Jumala seaduse vastaselt, kas siis tulenevalt enda nõrkusest või olukorrast. Sellisel puhul kandsid vastutust rahva vanemad ning nemad pidid tooma ohvriloomad kogudusetelgi esisele altarile, Issanda ette. Siis pidid nad käed panema ohvrilooma pea peale ning “ametisse võitud preester”, ehk ülempreester oli see, kes võttis ohvrivere ja piserdas seda kuhu vaja. Kui need lepitustoimingud olid tehtud, sai rahvas oma patu andeks. Kui pattu oli teinud ülempreester või tuli tuua ohver terve rahva eest, siis tuli ohvriverd viia ka Issanda laeka ette pühamu sisse. Sellise ohvri liha ei söödud, vaid see tuli viia leerist väljapoole, põletuspaika. Kui pattu oli teinud ülempreester, siis oli terve rahvas süüdi ning seepärast oli siis vaja suurimat ohvrit.

 
Jeesus oli ise ohvriks kõikide teiste pattude eest ning suri “väljapool leeri”. (vt Hb 13:11-12)

Selle kommentaari autor: APÜ