Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Väärkasutusega kaasnev oht

Teisipäev, 29. Jaanuar 2019

Loe läbi alltoodud kirjakoht: 3Ms 7:1-27

Ohverdamine ja ohvriseadused
1Ja see on seadus süüohvri kohta, mis on väga püha:
2paigas, kus tapetakse põletusohver, tapetagu ka süüohver, ja selle veri piserdatagu altarile ümberringi!
3Ja ohverdatagu kõik selle rasv: rasvane saba ja sisikonda kattev rasv,
4ja mõlemad neerud ja rasv, mis on nende küljes nimmetel, ja maksarasv, mis eraldatagu neerude juurest!
5Preester süüdaku need altaril põlema tuleohvriks Issandale; see on süüohver.
6Kõik mehed preestrite soost võivad seda süüa; seda söödagu pühas paigas, see on väga püha.
7Nagu patuohvriga, nõnda on ka süüohvriga - neil on ühesugune seadus: see saagu preestrile, kes sellega lepitust toimetab!
8Põletusohvri nahk, mille preester kellegi eest on ohverdanud, saagu preestrile!
9Ka kõik roaohvrid, mis ahjus küpsetatakse, ja kõik, mis katlas ja pannil valmistatakse, saagu sellele preestrile, kes neid ohverdab!
10Aga kõik muud roaohvrid, õliga segatud või kuivad, saagu võrdselt kõigile Aaroni poegadele!
11Ja see on seadus tänuohvri kohta, mis tuleb tuua Issandale:
12kui keegi tahab tuua seda kiituseks, siis ta toogu kiitusohvriks hapnemata, õliga segatud kooke ja hapnemata, õliga võitud õhukesi kakukesi ja peenest jahust sõtkutud, õliga segatud kooke!
13Ta toogu oma ohvriand, mis kuulub tema kiitus-tänuohvri juurde, koos hapnenud leiva kookidega!
14Ja ta ohverdagu sellest, igast annist üks kook, tõstelõiv Issandale; see saagu preestrile, kes piserdab tänuohvri verd!
15Tema kiitus-tänuohvri liha tuleb süüa ohvripäeval: sellest ei tohi midagi üle jääda hommikuks!
16Aga kui tema tapaohvriand on tõotusohver või vabatahtlik ohver, siis tuleb seda süüa päeval, mil ta oma tapaohvri toob, ometi võib ülejääki süüa ka järgmisel päeval.
17Aga mis tapaohvri lihast veel üle jääb, tuleb kolmandal päeval põletada tulega!
18Kui aga tema tänuohvri liha peaks söödama veel kolmandal päeval, siis see ei ole meelepärane; seda ei arvestata temale, kes selle on toonud: see on roiskunud liha ja igaüks, kes seda sööb, peab kandma oma patusüüd!
19Liha, mis on puutunud millegi roojase külge, ei tohi süüa, see põletatagu tulega; üldse aga võib liha süüa ainult see, kes ise on puhas.
20Aga igaüks, kes sööb Issandale määratud tänuohvri liha, olles ise roojane, hävitatagu oma rahva seast!
21Ja kui keegi puudutab midagi ebapuhast, inimese rooja või roojast looma või ükskõik missugust jälki roojast asja, ja sööb Issandale määratud tänuohvri liha, siis ta hävitatagu oma rahva seast!”
22Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
23„Räägi Iisraeli lastega ja ütle: Ärge sööge mitte mingisugust härja, lamba ja kitse rasva!
24Raipe rasva ja mahamurtud looma rasva võib tarvitada igaks otstarbeks, aga te ei tohi seda süüa!
25Jah, igaüks, kes sööb selle looma rasva, kes tuuakse tuleohvriks Issandale, hävitatagu oma rahva seast!26Ja te ei tohi üldse süüa verd, kus te ka iganes elate, ei linnust ega loomast!
27Igaüks, kes sööb mingisugust verd, hävitatagu oma rahva seast!”

Ohvriseaduste lisades näeme ka võimalikke väärkasutuse variante, mis ohvrite toomise käigus oli tekkinud või võis tulla. Nende lõpetamiseks ja/või takistamiseks oligi tarvis sanktsioone: kui eksitakse nii……siis juhtub nii.

Väärkasutuste puhul ähvardasid rahvast järgmised ohud:

  1. Issand ei võta ohvrit vastu või ohvrist ei tule selle toojale mingit kasu, vaid süü jääb püsima
  2. Saastunu saastab. See tuli kõrvaldada. Kogudusest välja panduile tähendas see peaaegu  nende surnuks pidamist. Nii oli kogukondliku usu praktiseerimise keskmes vägagi tõsine oht, et inimene võis oma rahva keskelt kõrvaldatud saada.

Ühisohver jaguneb siin tänuohvriks ja tõotuse- või vabatahtlikus ohvriks, aga neis ei ole märkimisväärseid erisusi. Selle asemel tuli olla väga valvas, et altarile ei satuks midagi hapnenut, vaid see võis olla ainult ohvriroas. Neid toiduaineid, mida keelati ohvritoomise juures kasutada, võis tarvitada aga koduse argitoidu valmistamisel. Erandina oli veresöömise keeld, mis kehtis kõikides olukordades.

Ohvriloomadega seoses ilmneb siin-seal väljend “rasvane saba - mis oli omane ühele teatud lambatõule. Saba võis moodustada lausa viiendiku lamba kogukaalust. Argitoidu raames oli praetud rasvane saba üks toitvamaid roogi.

Meie oleme uue lepingu rahvas ning meil on vabadus mõtiskleda ka oma kogukonda ähvardavate ohtude üle. Igal ajastul on usukogukondades olnud teatud reguleeringuid mõtteviisi osas, reegeleid oma usu väljendamiseks, esinenud on isegi kindlalt piiritletud kõneviisi, riietumist ning sõnavalikut. Seepärast on mõnikord hea järele mõtelda, mis on meie usus keskne ja muutumatu, mida ei tohiks ohustada,  ning mida võib vabalt lasta ajas muutuda.

 
“ Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!” (Gl 5:1)

Selle kommentaari autor: Sisko Mäkinen