Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 23:37-39
Jeesus kurdab Jeruusalemma saatuse pärast37Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks need, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud!
38Vaata, teie koda jäetakse maha,
39sest ma ütlen teile, et teie ei näe mind nüüdsest enam, kuni te ütlete: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!”
Selles seitsmendas hädakuulutuses laiendab Jeesus fookust variseride silmakirjalikkuselt terve Iisraeli rahva süüle. Nende süü seisneb selles, et nad ei ole vastu võtnud Jumala sõnumitoojaid. Nüüd on nad ära põlanud ka Jumala viimase ja kõige võimsama sõnumitooja ning sellega ühtlasi langetanud endale kohtuotsuse. Jeesuse sõnad on tabavad: ta ütleb “teie koda jäetakse maha”. Mahajätjaks on seekord Jumal - nii nagu sündis aastaid tagasi, kui prohvet Jeremija tõi sõnumeid rahvale (Jr 12:7 vrd s 38)
Aga Jeesus ei ole kättemakushimuline tasuja vaid kaebleb tänases tekstis kui kaastundlik prohvet. Kõneledes Jeruusalemma rahvale, igatses Jeesus nende vastust, ning soovis, et Ta saaks ümbritseda nad kaastunde ja hoolitsusega (s 37). Ta kasutab Vanas Testamendis sageli esinevat kaunist kujundit Jumalast, kelle varju inimesed minna saavad (2Ms 19:4; 5Ms 32:11; Ps 17:8; Ps 36:7; Ps 63:7; Ps 91:4). Aga nad ei tahtnud - oli Tema südant murdev kokkuvõte.
Kus iganes räägitakse kohtumõistmisest, toob see kaasa pisarad. Jeremija, kes pidi paljastama rahva omaaegse õõvastava moraalse ja vaimse kõrvalekalde, ei andnnud üksnes ustavalt edasi Jumala kohtumõistmise sõnumit, vaid koges seda tehes sügavat kurvastust (Jr 8:21-22; Jr 9:1,10).
Vastus, mida Jumal inimeselt ootab on salmis 39: “Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel”. Just nende hüüete saatel tõid jüngrid Jeesuse paasapüha nädala alguses Jeruusalemma sisse. Alles siis kui inimeste südamest tuleb selline vastus on neil lootust “näha Teda taas” (s 39).
Jumal kutsub inimest ka tänapäeval - et teda kaitsta, varjata, õnnistada; et anda inimesele see elu, mida Tema oma helduses on kavandanud. Ta tahab õnnistada, mitte hävitada. Ja kas keegi meist oskab üldse kokku lugeda - kui palju kordi, on Jumala arm ja heldus meid kõnetanud? Kui palju kordi on Ta meid päästnud, õnnistanud, ennast tunda andnud - et me tuleksime usalduses Tema juurde. Mida oleme meie teinud Jumala sõnumitoojatega? Mida isegi usklikena teeme Jumala märguannetega? Kas meie vastus on see, mida Issand ootab: “Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel”?
Selle kommentaari autor: APÜ