Selle, Jeesuse poolt jutustatud tähendamissõna eesmärk oli selgitada, mida Ta mõtles valvel olemise all. Ühtlasi on tegemist hoiatusega (alg)kogudusele (eriti aga koguduse juhtidele), sest Jeesus teadis millistes tingimustes Tema kogudusel tuleb edaspidi toime tulla ning Ta tundis hästi inimlikku loomust, millele võimu omamine võis osutuda suureks kiusatuseks.

Nimetus “sulane” ei ole siin kuidagi alandav tiitel, vaid pigem aunimetus. Jumala sulaseks olemine tähendab vabadust, peremeheks olemist kingitud elu ja maailmas valitsevate jõudude üle.

Head sulast iseloomustatakse kui “ustavat” ja “arukat”. Ustavus seisneb selles, et ta järgib eemalviibiva peremehe korraldusi täpselt, kuigi ta ei tea tema tagasituleku aega.

Arukus on Piiblis oluline mõiste, mis tähendab õiget arusaamist isanda tahtest. See ei ole seotud intellektuaalse teadmisega vaid arukus on Jumala and. Arukas sulane ei toimi kunagi omapead vaid järgib täpselt peremehe juhtnööre. 

Arukuse vastand, rumalus, tähendab Piiblis jumalatust. Jumala tahte mittetundmist ja mittetunnistamist, mis suunab inimese viimselt kurjade tegudeni. Rumalus ja kurjus on piiblitekstides sageli paaris, ning siin ei ole tegu teadmise puudusega, mida saaks parandada õppimisega, vaid see on seotud süü ja patuga.

Aruka sulase jaoks ei ole isanda tuleku aja mitteteadmine probleemiks. Ta tegutseb täpselt antud korraldusi järgides ja teades, et isand on tulemas, aga täpne hetk ei ole tema jaoks oluline. Tema peatähelepanu on suunatud hoopis ustavaks ja hoolikaks jäämisele - ootuses, et isanda tulekul saab ta väärilise tasu. 

Jeesus räägib aga ka vääritust sulasest ja seda koguduse kontekstis. See tähendab esiteks, et neid on koguduse keskel, lisaks aga viitab, et isanda tulemine võib tõepoolest pikalt viibida. Ning just isanda viibimine saab vääritule sulasele saatuslikuks. 

Pikas ootamises võib mingil hetkel usk ja usaldus isanda tagasituleku lubadusse kaduda. Sellega koos kaob ustavuse vajadus ning esile kerkib enda tahtmine. Sulasele lööb tema kätte usaldatud “võim pähe”- tal on reaalselt võimalik teha, mida ta tahab - hoolimata teistest. Ootamatu võim ja vabadus kustutavad omakorda vastutuse ja hoolimise ning eesmärgiks saab nautimine - prassimiseni ja vägivallatsemiseni välja. 

Meile ei õpetata koolis, et igasugune võim on ohtlik, see võibki “pähe lüüa”. Meile ei õpetata, et võimuiha ohjamiseks ei piisa teadmistest, vaid inimene peab reaalselt tajuma kõrgemat vastututust kellegi ees, kes on temast suurem. Et patust nakatatud inimloomus kaldub kuritarvitama seda, mis talle antud. Jeesus teadis ja oli seda kogenud - ja sellepärast hoiatas tõsiselt. Tegelikult on hirmutav, et isegi koguduse keskel ja koguduse juhtide seas on see reaalselt võimalik.

Võibolla sellepärast lisab Jeesus ka värvika kirjelduse vääritu sulase karistusest. Ootamatult saabunud peremees ei piirdu ainult inimliku karistusega - kuigi seegi on hirmus. Truudusetu sulase igavene saatus on jääda silmakirjatsejate keskele, Jumalast lahutatuks.

Aga milles me peame siis ustavad olema? Mis meile antud on? Eelkõige on meile kõikidele kingitud elu - kus meie üheks ülesandeks on hoolitsemine oma lähedaste ja ligimeste eest.  Meil tuleb valvata oma “kodakondsete üle neile parajal ajal elatist andes” (s 45). See tähendab, et me ei tohi elada oma elu enestele, peamiselt oma tahet ja enda heaolu taga ajades. Vaid tuleb päev, kus peame andma aru, mida oleme meile kingitud elu ja ajaga teinud - Jumala ülesande valguses.