Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 5:8-30
Ülekohtuseid ootab karistus8Häda neile, kes reastavad koja kõrvale koja ja lisavad põllule põllu, kuni enam ei jää üle paikagi, vaid üksnes teie elate maal!
9Mu kõrvus on: Vägede Issand, tõesti, paljud kojad jäävad tühjaks, suured ja kaunid elanikest lagedaks.
10Sest kümme adramaad viinamäge annab ainult üheksa kannu ja viiest vakast seemnest saab pool vakka.
11Häda neile, kes tõusevad hommikul vara, et jahtida vägijooki, kes viidavad aega hilja ööni, kuni vein paneb nad õhetama.
12Kandled ja naablid, trummid ja viled ja vein on nende joominguil, aga Issanda tegusid nad ei märka ja tema kätetööd nad ei näe.
13Sellepärast läheb mu rahvas ootamatult vangi, tema auväärsed mehed näevad nälga ja ta rahvahulgad närbuvad janust.
14Sellepärast avab ennast surmavald ja ajab oma suu otsatult pärani: alla peab astuma niihästi hiilgus kui rüsin, niihästi lärm kui rõõmurõkatus.
15Inimene painutatakse ja mees heidetakse maha ning suureliste silmad alandatakse.
16Aga vägede Issand on kohtus kõrge ja Püha Jumal osutub pühaks õigluses.
17Ja seal käivad talled karjas kui oma karjamaal ja rusude vahel söövad võõrad.
18Häda neile, kes nööridega tõmbavad enese peale süüd ja otse vankriköitega pattu,
19kes ütlevad: „Tõtaku tema, tehku kiiresti, et me saaksime näha, ja liginegu ning tulgu Iisraeli Püha nõu, et me saaksime teada!”
20Häda neile, kes hüüavad kurja heaks ja head kurjaks, kes teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks, kes teevad kibeda magusaks ja magusa kibedaks!
21Häda neile, kes on iseenese silmis targad ja iseenese meelest arukad!
22Häda neile, kes on vägevad veini jooma ja vahvad mehed vägijooki segama,
23kes meelehea eest annavad õiguse süüdlastele ja võtavad õiguse õigetelt!
24Sellepärast - nagu tulekeel sööb kõrsi ja kuluhein vajub kokku leegis, nõnda kõduneb nende juur ja nende õied muutuvad tolmuks, sest nad on hüljanud vägede Issanda Seaduse ja on põlanud Iisraeli Püha sõna.
25Sellepärast on Issanda viha süttinud põlema oma rahva vastu: ta sirutas oma käe tema kohale ja lõi teda, nõnda et mäed vabisesid ja nende laibad olid otsekui sõnnik keset tänavaid. Selle kõige juures ei ole ta viha ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud.
26Ja ta tõstab lipu kaugele rahvale, vilistab teda maa äärest, ja vaata, see tuleb kiiresti tõtates.
27Keegi neist ei ole väsinud ja keegi ei komista, ei tuku ega maga; kellelgi ei vallandu vöö vöölt ega katke jalatsipael.
28Nende nooled on teritatud ja kõik nende ammud on vinnas; nende hobuste kabjad on nagu tulekivi ja nende rattad nagu tuulispea.
29Nende möirgamine on otsekui emalõvi möirgamine, nad möirgavad nagu noored lõvid; nad urisevad ja haaravad saagi ning viivad oma teed, ja päästjat ei ole.
30Ja sel päeval on tema kohal mürin otsekui meremüha, ja kui vaadata maale, ennäe, siis on seal ahastuse pimedus ja pilv pimendab valguse.
Juudamaal oli valitsema hakanud ahnus, rikkad rikastusid üha enam ja vaesed jäid veel vaesemaks. Otsiti vaid naudinguid ning Jumala tahe ei huvitanud kedagi. Rahvas, kes on põlanud iisraeli Püha sõna, ei saa põgeneda Jumala viha ing kohtumõistmise eest ning kohtuotsus oli kohutav. Jumal ise kutsub võimsa ja suure rahva karistama oma valitud rahvast. Ja nad tulid - ainult 150 aastat hiljem: aastal 586.eKr vallutasid Paabeli kuninga väed Jeruusalemma ning viisid kogu Iisraeli vangi.
Materialismiga on see häda, et kui inimesel on kõik olemas, ei jää enam midagi mille poole vaadata tulevikus. Veelgi enam - see, mida materialism näib lubavat, on vale. Omand ei suuda inimest rahuldada, pigem jätab see inimese südamesse tühjuse. Mida rohkem meil on, seda suurem on lõhe nendega, kellel on vähe; mida rohkem hoiame endale, seda enam isoleerime endid asjade üksildasse maailma, milles puuduvad täisväärtuslikud suhted.
Lisaks - asjadel on oma riiulielu ja aegumiskuupäev, ning neist jäävad maha vaid möödunud hiilgusest ja käesolevast kõledusest kõnelevad varemed. Aeg mõjub sellisel viisil nooruse uhkusele ning viimselt saame kõik tema ohvriteks.
Lõputu lõbuotsimise tsükkel -joogid, peod, muusika, tantsimine jm - paljastab oma tühisuse ja pinnapealsuse siis, kui majanduslangus niidab oma ohvreid, või sõda murrab sisse peomelusse, või surm ise ütleb, et nüüd on aeg. Surm ei respekteeri isiksusi ja keegi ei saa põgeneda tema haardest. Ning kui sa pole ettevalmistatud kohtuma surmaga, ei tunne sa tegelikult ka elu tähendust. Pidutsejad ja ülbed leiavad kiire lõpu ning nende kallisasjad paljastatakse kõduna (s 11-15).
Võib tunduda kavalana nimetada head kurjaks ning kurja heaks (s 20), kuid Jumal ei tule sellise mänguga kaasa, samuti ei jää Ta pealt vaatama, kui vaesed kannatavad (s 23). Üks asi on veinist joobudes mängida uhket kangelast, aga kogu see “saba kõrgele tõstmine” muutub rumalaks eputamiseks, kui toimub kohtumine elava Jumalaga.
Need Jesaja sõnad on nii prohveteering kui ka hoiatus. Mistahes silte me paneksime - lahedad inimesed, peavool, mõjutajad vm - oma põlgusega teistsuguste suhtes jäävad uhked ja ülbed haledalt jänni siis, kui Jumal sekkub, et pöörata ülekohus õiguseks ning karistada kurja. Targem on lahkuda nende keskelt juba nüüd, sest iga viivitus võib osutuda saatuslikuks. See, et esimene tunne oli hea, osutub lahjaks lohutuseks siis, kui järelmaitse on üleni kibe.
Selle kommentaari autor: APÜ