Piiblivõtme arhiiv
2001-06-11
Usk nähtamatusse
Hb 11:17-22
17Usus viis Aabraham, kui teda proovile pandi, ohvriks Iisaki; tema, kes oli saanud tõotused, oli valmis ohverdama oma ainusündinu;
18tema, kellele oli öeldud: "Sinu sugu loetakse Iisakist."
19Sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada, seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks.
20Usus õnnistas Iisak ka Jaakobit ja Eesavit tulevaste asjade suhtes.
21Usus õnnistas surev Jaakob Joosepi mõlemat poega ja kummardas Jumalat oma kepi najal.
22Usus tuletas Joosep oma elu lõpul meelde Iisraeli laste lahkumist ja andis käsu oma luude kohta.
Selles ilmneb Aabrahami usaldus Jumala vastu: kuigi ta ei teadnud lahendust, vastas ta oma poja pärimisele nii kindlalt, nagu teaks sündmuste lahendust juba ette. Ja Jumal andis selle julge käitumise peale tõepoolest lahenduse.
Iisaki usk seisnes selles, et ta endale teadmata õnnistas Jaakobit (vt 1Ms 27). Mõnikord ei olegi muud tarvis, kui lasta Jumalal meie elu kaudu toimida ilma oma tahet vahele segamata.
Jaakob kurvastas, olles kaotanud Joosepi, ometi jätkas ta teed koos Jumalaga. Elu lõpul koges ta imet, saades tagasi oma poja ning nähes lapselapsi (vt 1Ms 37-49).
Joosep ei unustanud, mida Jumal esivanematele tõotas. Kuigi ta ise ei näinud nende tõotuste täitumist, andis ta ometi kindlad juhised oma luude kohta (vt 1Ms 50:24). Joosepil oli usaldus Jumala vastu ka surma palge ees.
Proovilepaneku ajal ei unustanud esiisad ära seda, millest Jumal oli rääkinud.