Piiblivõtme arhiiv
2001-07-04
Ülim väravahoidja
Ne 7:1-7,60-72
1Kui müür oli üles ehitatud ja ma olin väravad ette pannud, siis seati väravahoidjad, lauljad ja leviidid kohtadele.
2Ja ma andsin käsutuse Jeruusalemma üle Hananile, oma vennale, ja Hananjale, paleeülemale, kes oli ustav mees ja kartis Jumalat enam kui paljud teised.
3Ja ma ütlesin neile: "Jeruusalemma väravaid ei tohi lahti teha enne, kui päike palavasti paistab. Ja kui veel seistakse, suletagu ja riivistatagu väravad! Ja Jeruusalemma elanikest pandagu vahte, igaüks oma vahipostile ja igaüks oma koja kohale!"
4Linn oli kõikepidi lai ja suur, aga rahvast oli selles vähe ja kojad ei olnud üles ehitatud.
5Siis pani mu Jumal mulle südamele, et ma koguksin ülikud, peamehed ja rahva suguvõsakirja kandmiseks. Ma leidsin nende suguvõsakirja, kes esimestena olid tulnud, ja leidsin selles olevat kirjutatud: 6Need on maa pojad, kes neist asumisele viidud vangidest teele läksid, keda Nebukadnetsar, Paabeli kuningas, oli asumisele viinud ja kes tagasi pöördusid Jeruusalemma ja Juudamaale igaüks oma linna,
7need, kes tulid koos Serubbaabeliga, Jeesuaga, Nehemjaga, Asarjaga, Raamjaga, Nahamaniga, Mordokaiga, Bilsaniga, Misperetiga, Bigvaiga, Nehumiga ja Baanaga; Iisraeli rahva meeste arv oli:
60Templisulaseid ja Saalomoni orjade poegi oli kokku kolmsada üheksakümmend kaks.
61Ja need olid teeleminejad Tel-Melahist, Tel-Harsast, Kerubist, Addonist ja Immerist, kes ei suutnud selgeks teha, kas nende vanemate kodu ja sugu pärines Iisraelist:
62Delaja pojad, Toobija pojad, Nekooda pojad - kuussada nelikümmend kaks.
63Ja preestreist olid: Habaja pojad, Hakkosi pojad, Barsillai pojad; Barsillai oli naise võtnud gileadlase Barsillai tütreist ja teda nimetati selle nimega, -
64need, kes otsisid oma suguvõsakirja, aga ei leidnud, ja nad vabastati kui kõlbmatud preestriametist.
65Ja maavalitseja keelas neid söömast kõige pühamat, enne kui uurimi ja tummimi jaoks on taas preester.
66Terve kogudus kokku oli nelikümmend kaks tuhat kolmsada kuuskümmend hinge;
67peale selle nende sulased ja teenijad, keda oli seitse tuhat kolmsada kolmkümmend seitse; ja neil oli kakssada nelikümmend viis mees- ja naislauljat;
68kaameleid oli nelisada kolmkümmend viis, eesleid kuus tuhat seitsesada kakskümmend."
69Ja perekondade peameestest annetasid mõned töö tarvis. Maavalitseja andis alusvaraks tuhat kulddrahmi, viiskümmend piserdusnõu ja viissada kolmkümmend preestrikuube.
70Ja perekondade peameestest annetasid mõned alusvaraks kakskümmend tuhat kulddrahmi ja kaks tuhat kakssada hõbemiini.
71Ja mis muu rahvas andis, oli kakskümmend tuhat kulddrahmi, kaks tuhat hõbemiini ja kuuskümmend seitse preestrikuube.
72Ja preestrid, leviidid, väravahoidjad, lauljad ning muu rahvas ja templisulased, kogu Iisrael, asusid oma linnadesse.Ja kui seitsmes kuu kätte jõudis, olid Iisraeli lapsed oma linnades.
Vahest austusest rahva surnud esivanemate vastu? Vahest laseb Jumal seda teha seetõttu, et see on inimestele oluline, kuigi Temale tähtsusetu tegu? Vahest selleks, et näidata, et Ta neil silma peal hoiab, kaitseks ning õigel teel hoidmiseks? Kuid võib-olla on see kirjapandu evangeelium (rõõmusõnum)? On ta seda, ja kuidas?
Toome näite hoopis tänapäevast. Aastal 1975 prognoosis keegi Nõukogude Liidu ateist kirikuis toimetatavate matuste ja ristimiste arvu põhjal, et aastaks 1985 on Eesti kirikte liikmete arv 0. Ometi ei ole seda senini juhtunud, miks?
Uku Masing on öelnud: “Kirik on Jumala nõrk asi.” Kogudus, mis koosneb inimestest, on alati habras koos püsima, sest kui pime juhiks pimedat (inimene omast tarkusest teist inimest), siis kukuksid mõlemad auku. Nüüd aga, nagu tänasest kirjatekstist võime näha, on rõõmusõnumiks Tema rahvale saanud teadmine, et Jumal ise nende üle arvet peab!
Seepärast – kui meie valgus on Kristus, kes on koguduse pea ning kes hoiab kirikut elus, siis kas saab korda minna kadeda naabri sepitsus? Jumal on alati omade keskel ja valvab igaühe üle!
“Ei lange taevast alla ainsatki varblast, ilma et Jumal seda käsiks, eks inimene ole palju enamat kui see varblane?”
