Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2001-08-20 Järgmine 2001-08-22
1Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud,
2kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses,
3ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust.
4Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest;
5üks Issand, üks usk, üks ristimine,
6üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees.
Eelmine 2001-08-20 Järgmine 2001-08-22
2001-08-21
Efeslastele 4:1-6
Ef 4:1-6
Õhutus üksmeeleks
1Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud,
2kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses,
3ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust.
4Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest;
5üks Issand, üks usk, üks ristimine,
6üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees.
Kui inimene astub mingisse ühiskonda või teatud seltskonda, siis on loomulik, et ta võtab endale kohustuse elada sellele omase kindla eluviisi järgi. Paulus maalib meile siin pildi eluviisist, mida inimene peab järgima, kui ta on sisenenud Kristuse kiriku osadusse.
Kolmes esimeses salmis on välja toodud kristliku usu viis põhimõistet:
1. Alandlikkus – see on õigupoolest sõna, mis on selles tähenduses kasutusele võetud alles kristlaste poolt. Enne Jeesuse aega vaadati alandlikkusele kui argpükslusele, lömitamisele. Kristluse mõiste “alandlikkus” tuleneb hoopis teistsugusest eneseteadvusest. Tõeline alandlikkus tuleneb sellest, kui asetame oma elu Kristuse elu kõrvale ja Jumala nõuete valgusesse, kui võrdleme oma ebatäiuslikkust Jumala täiuslikkusega.
2. Tasadus – iseloomustab sellist inimest, kes on vihane ja nördinud teistele tehtava ülekohtu ja kannatuste pärast, aga ei ole kunagi vihane, kui solvatakse teda või eksitakse tema vastu. See ei tähenda absoluutset enesekontrolli – on see ju inimesele üle jõu käiv –, vaid täielikku Jumala kontrolli inimese üle. See on olukord, kui sul on võimalik kätte maksta, aga sa ei tee seda.
3. Kannatlikkus on vankumatu ja püsiv heasoovlikkus kannatustele ja takistustele vaatamata. See on meelsus, mis talub solvanguid ja ülekohut ilma kibestumise ja kaeblemiseta.
4. Armastus – kõikeületav heasoovlikkus, heatahtlikkus.
5. Rahu – õiged suhted inimese ja inimese vahel, ühtsus, mis saab võimalikuks, kui inimese oma “ego” sureb ja Kristuse elu voolab meie südamesse.
1. Alandlikkus – see on õigupoolest sõna, mis on selles tähenduses kasutusele võetud alles kristlaste poolt. Enne Jeesuse aega vaadati alandlikkusele kui argpükslusele, lömitamisele. Kristluse mõiste “alandlikkus” tuleneb hoopis teistsugusest eneseteadvusest. Tõeline alandlikkus tuleneb sellest, kui asetame oma elu Kristuse elu kõrvale ja Jumala nõuete valgusesse, kui võrdleme oma ebatäiuslikkust Jumala täiuslikkusega.
2. Tasadus – iseloomustab sellist inimest, kes on vihane ja nördinud teistele tehtava ülekohtu ja kannatuste pärast, aga ei ole kunagi vihane, kui solvatakse teda või eksitakse tema vastu. See ei tähenda absoluutset enesekontrolli – on see ju inimesele üle jõu käiv –, vaid täielikku Jumala kontrolli inimese üle. See on olukord, kui sul on võimalik kätte maksta, aga sa ei tee seda.
3. Kannatlikkus on vankumatu ja püsiv heasoovlikkus kannatustele ja takistustele vaatamata. See on meelsus, mis talub solvanguid ja ülekohut ilma kibestumise ja kaeblemiseta.
4. Armastus – kõikeületav heasoovlikkus, heatahtlikkus.
5. Rahu – õiged suhted inimese ja inimese vahel, ühtsus, mis saab võimalikuks, kui inimese oma “ego” sureb ja Kristuse elu voolab meie südamesse.
Elagem meie Kutsuja vääriliselt!